kolmapäev, 17. oktoober 2018

Tagurpidi dieedi algus ja edasised plaanid

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis käisime peale võistlusi teist korda Kaja pitsas pitsat söömas. Jäime taas ülirahule ja isegi mu tütar sõi enamuse oma pitsast ära (Kaja Pitsast võetud minu pitsa ja lapse pitsa pilt on allpool) ja ta on väääääääga pirtsakas sööja, nii et Kaja pitsad on tõeliselt head. 
Kolmapäeval (17.okt) sai käidud lõunasöögil Kolmes Tillis. Mu vanem õde kiitis nende pitsasid ja kuigi mu eelmine kogemus seal oli väga suur pettumus, siis otsustasin, et annan nende pitsale siiski võimaluse. Päeva pitsaks oli sel korral siis tomatikaste / mozzarella / peekon / sibul ning see maitses ÜLIHÄSTI! Põhi pole nii hea kui Kaja pitsas, aga ikkagi. Kindlasti läheksin teine kord tagasi õhtul ja prooviksin ka nende põhimenüü pitsasid ;)!
Eelmine õhtu käisin õe ja Ragnariga JOP restoranis, pilt üleval. Sama pilt on leitav ka minu instagrammi lehelt ja seal ka kogemus kirjas, aga võin öelda, et ikka väga pettusin ja kui esimene kogemus JOPis oli imeline, siis nüüd mõtleks enne sügavalt järele kui julgeksin taas sinna proovima minna. Lihtsalt kuna praegu pean päris palju ikkagi mõtlema, et mida endale lubada saan ja makrodesse arvutada, siis selline pettumine mõjub kuidagi eriti raskelt ja hinnad on seal ka üsna krõbedad. 
Minu tagurpidi dieedi algusmakrod on 1700kcal peal ja tõstame neid iga nädal +100kcal. Mul ei ole peale võistlusi mingit ülesöömist olnud. Nagu ma enne kirjutanud olen ka, siis ma olen vääääääääga tundlik kõhuvalude osas ning kui tunnen ennast ebamugavalt täis, siis lõpetan kohe söömise. Need väljas käimised olengi oma "makroeelarvesse" arvestanud -näiteks, kuna lubasin endale pitsat ja veel peekoniga (mõned tükid nokkisin välja ja andsin Ragnarile), siis ülejäänud päev üritasin rasvad maha tõmmata ja minu õhtusöögiks oligi tegelikult ainult üks jäätis, mida proovida tahtsin ning Sepik kamaga (Leiburi uus toode, millel ülihead makrod) kanafileesingi ja rohke tomati ning kurgiga + veel paar maitsemist. Ma olengi kõige rohkem puudust tundnud sellest, et võin asju maitsta. Ma tahan kogeda hästi palju erinevaid maitseid ja seetõttu ma võtangi paljudest asjadest ainult ühe ampsu ja mulle piisabki sellest ampsust. 
See nädalavahetus läheme perega Meresuu Spasse ja seetõttu võtan sel nädalal seda tagurpidi dieeti veidi "vabamalt" veel. Kui sealt tagasi tuleme, siis on selliseid "silma järgi arvestuspäevi" kindlasti vähem, sest ma tahan ikkagi teadlikult oma kaloraaži tõsta ja võimalikult kõrgeks saada ning ausalt tunnen ennast koduse toidu peal ikkagi kõige paremini, aga vahel on hea käia ka väljas ja proovida kohti ja menüüsid, mis siin dieedi ajal võimatu oli. 
Edasisised plaanid: 
Nagu instagrammis ka rääkinud juba olen, siis võistelda ma enne sügis 2020 ei plaani uuesti. 6 kuud läheb selleks, et keha pikast dieedist taastuks, 1 aasta taastunud kehaga lihast kasvatada ja siis taas 6 kuud võistlusdieeti. See on miinimumaeg ja püüan sellest ka kinni pidada. 

Püüan keskenduda nüüd ülikoolile (magistrikraad vaja kätte saada ju) ja õpetajatööle. Mul on vaja teha diplomipraktika ja peale vaheaega hakkan ka sellega pihta. Raske saab olema, see on kindel, aga juba tänase päeva jooksul suutsin ära teha 2 raskemat kodutööd ja tunnen iga päevaga järjest rohkem inimesena ennast. Prepi lõpus olid ajurakud ikka täiesti surnud, kuid nüüd tunnen, et on lootust vana Piret, kes kõike jõuab ja kõike teeb, tagasi saada :D.

Kuigi kaalutõus võiks olla ka kiirem (praegu on umbes 1kg juures võrreldes lavakaaluga), siis püüan seda ikkagi siin 6 kuu ajal enam-vähem samana hoida. Eks see uue minapildiga harjumine saabki kõige raskem olema ja just see, et ok...nüüd ei lähe enam pilt paremaks iga päevaga ja ei teki uusi jooni jne...et nagu ole rahul nüüd sellega mis on ja anna endast parim, et seda hoida ning parandada teisel moel. Aeglast kaalutõusu püüan hoida ka seetõttu, et ma tahan, et mu nahk harjuks rahulikult ja tõmbuks nüüd selle 1,5 aastaga tagasi võimalikult palju, sest mu lavavorm kannatas oluliselt ka liigse naha tõttu, mis suure kaalulangusega kaasneb. 

Trennid olen püüdnud hoida tagasihoidlikud. Teen uusi asju ka vahele ja nagu treener ütles - et lõbus oleks ja huvitav. Nii, et proovin uusi masinaid jne...teen selliseid harjutusi, mis mulle väga meeldivad. Trenni ma ennast kunagi sundima ei pea ja mul on NIIIIIII hea meel, et ma võistlemisega ei keeranud oma suhet trenniga p***e. Trenni tegemise soov on nii oluline edukaks improvement seasoniks

Igatahes mõtlesin teha sellise väikese lühikokkuvõtte, et kuidas võistlusjärgne periood siiani kulgenud on ning jagada ka restorani kogemused ära. Järgmises postituses siis juba SPA muljed ja kindlasti ka sellest, et kuidas tagurpidi dieet edeneb peale seda veidi vabamat nädalat.  

Päikest Teile kallid lugejad ning nautige seda kuldset sügist! 

Pildi autor: https://www.siimkinnas.com/ 

pühapäev, 14. oktoober 2018

Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis - ESIMESE HOOAJA LÕPP!


Ja ongi mu esimene võistlushooaeg läbi. 28 nädalat dieeti tehtud ning eesmärk saavutatud + ületatud. Esialgseks lavakaaluks planeerisime 68kg. Kui see sai saavutatud, siis seadsime uue eesmärgi 65kg. Sain ka selle kätte, kuigi tunnistan kohe, et viimane nädal 1500kcal peal tiksuda oli mu elu raskeim nädal. Koguaeg oli surm silme ees, jalad nõgeslöövest pungil hommikuti (see tekib mul siis kui keha muud moodi enam stressi välja näidata ei oska), trennides suht null jõud, kuigi pingutasin ikka. Raskused säilivad, aga lihtsalt seda tunnet ei ole, et ma nagu jaksaks ka jne....ei oska seda seletada, aga kes on ise preppinud, siis teavad milliseks keha dieedi lõpus trennides muutub. Ütlen ausalt, et ega organism kauem vastu poleks pidanud ka. Praegu on lihased omadega ikka väga kutud ja massöör (käisin massasžis kolmapäeval) oli ka suht hämmastuses, et kuidas üks keha nii katki saab olla. Parem jalg (eriti sääremari) tõmbas pidevalt krampi ja massööri sõnul on seal tõenäoliselt isegi mikrorebendid, sest me ei saanudki neid pingeid päris lahti....lihtsalt liiga valus oli. Igatahes suutsin toidu ja puhkusega oma keha EMV-ks nii palju korda saada, et laval mega krampi ei tekkinud ja seekord jäin oma poseerimisega ka palju palju rohkem rahule + nautisin taas lava 110%. Praegu lavapilte vaadates peab grimmiga ikka veel palju tööd tegema ja teinekord peaks ehk ikkagi teenusena seda ostma võimalusel...oleks kindlam :). 

Allikas: Õhtuleht

Võistlusmuljed: 
Pean taas mainima, et olin lihtsalt ülivaimustuses, et sain kõiki neid inimesi, keda imetlen oma silmaga näha ja laval olla täpselt Mari kõrval.....kui kaua ma olen teda imetlenud ja jälginud...ta on olnud terve see aeg üks minu suurimaid eeskujusid oma vormi ja lavalise olekuga - väga väljapeetud, mainekas ja samas graatsiline. Nii tore oli näha Kerlit ja elasin talle ka peale võistlust meeletult kaasa koos perega....hääl on kähe karjumisest :D. Marile karjus uuuu isegi mu laps :D. Ja muidugi Egle-Eller Nabit näha oma silmaga...OMG! Tema võistluspilt on see, mis mind bikiini fitnessi juurde juhtis praeguseks peaagu 3 aastat tagasi. Kerli sai oma kategoorias hõbemedali, nii et super tulemus! Tema lavaline olek on nii naiselik ja graatsiline ning proportsioonid ka ideaalsed bikiiniks. 
Lisaks rääkida ja koos oodata vastse PRO kaardi võtja Õnnelaga ja täieliku legendi Estaga.... mu süda täitus sellest kõigest vaimustuse ning tänutundega ja tundsin, et kõik see vaev OLI 100% SEDA KOGEMUST VÄÄRT! Need elamused aitavad mul nüüd 1,5 aastat kasvatamisele pühenduda ning siis sügis 2020 uuesti tehtud tööd näidata! Tänu sellele hooaja kaasa tegemisele sain ka oma reaalsustaju palju paremaks ja seetõttu saan uueks hooajaks paremini plaane teha ning realistlikumaid eesmärke ja unistusi seada. 
Finaali ma muidugi ei saanud, aga ise olin endaga rahul. Ma tundsin ennast laval vabamalt ning poseerida suutsin ka veidi vabamalt....iga korraga natuke paremaks! 

Võistlushommik algas minu jaoks taas väga vara...enne kella viit läks uni juba ära. Ma olen töögraafikuga nii harjunud ja enne võistlust on alati see ootusärevus ka sees, mis magada ei lase. Ööbimiskoht sai taas mega ilus meil Tallinna - Kalamajas Bookingu kaudu juba ammu välja otsitud, sest esialgu arvasin, et võistlus taas Salmes. Esimese asjana teen alati meigi, sest iial ei tea, kaua sellega minna võib. Seekordse meigiga jäin taaskord mega rahule ja mind hämmastab siiani, et midagi sellist endale teha suudan. Ja see pidas ideaalselt õhtu lõpuni vastu! Ei mingit probleemi ;)! Katriin on lihtsalt SUPER ÕPETAJA! Ja ma olen niiiiiiii tänulik, et tema juures koolitusel ikkagi käisin. Teadmised ja oskused kogu eluks! 
Peale meigi tegemist sõin hommikupudru ära + imemaitsvaid kodutehtud küpsiseid (tumeda šokolaadi ja karamelliga), mille tellisin Maiasmoka varakambrist) ja sõitsin Alexela kontserdimajja registreerima. Siis tagasi ning hakkasime Ragnariga grimmima. Iga korraga on grimm parem saanud, aga eks alati saaks veel paremini. Mu enda nahk on veidi selline keeruline ka ja eelmine võistlus oli väga hiljuti...eks see ka mõjutab naha olukorda, kuigi vahepeal sai taas nahk suht maha kooritud :D. Seekord tuli grimm väga halvasti peale võistlust maha ja olen peale meeletut ja valusat koorimist ka praegu veel kergelt jumekas... aga õnneks rohkem võistlusi ei ole, nii et nüüd on aega koorida ja koorida ja kreemitada ja koorida. 
Siis oli aega kuivada, siis süüa vahepeal jälle (väiksed kogused ja ostsin seekord taas Saialille pagariärist mõned saiakesed kaasa, sest need ei täida kõhtu, aga pump tuleb päris hea) ning siis teine kiht. Peale kahte jõudsime võistluspaika ja siis oli lebo, sättimine ja siis juba lava taha ning pump ja lavale, lavalt maha ja kõik. Pärast enda osalust läksin tütre ja Ragnari juurde publikusse vaatama. Sain vaadata enda kategooria finaali autasustamise ära ja siis tahtis laps juba nii väga ära minna, et enam kauem vaadata ei saanud. Mul muidugi kahju sellest, sest oleks tahtnud ka Otti viimast etteastet näha, aga pean piltidega leppima :(. Saan lapsest ka aru...ta vajus ikka väga ruttu riietes magama kui ööbimiskohta jõudsime. Välja me sööma kusagile ei läinudki....liiga väsinud. 
Mina tegin endale peale grimmi maha pesemist ühe juustumuhkli burgeri, mille järgi mega isu olnud tükk aega juba ja sõin ka mõne lusikatäie Premia Brownie jäätist. Täna hommikune kaal oli 65,9kg, nii et kõik ok. Täna hommikul tegin meile keefiri pannukaid ja söön täna ka veel tunde järgi. Homsest siis makrode peale tagasi (1700kcal). Plaanime ka Kaja pitsas käia enne Tartusse sõitmist, aga eks sellest kirjutan järgmises postituses siis ehk. 

Oli au olla selliste naiste kõrval!

Ühesõnaga võin ma öelda, et olen 110% rahul enda esimese hooajaga. Ma tegin endast KÕIK VÕIMALIKU! Lihtsalt ei olnudki võimalik võistlust pakkuvat vormi seekord saavutada...juba nahk ei tõmba nii ruttu tagasi (eriti jalgade peal on seda lõtvunud ning üleliigset nahka) ja pean endale meelde tuletama, et sai ikkagi peaagu 14kg kaotatud vaid 6 kuuga! Olen tänulik treener Taavi Merisalule, kes mind terve see aeg toetas ning minu osas alla ei andnud ning ootan ka meie edukat koostööd edaspidi. 

Edasistest plaanidest ja võistlusjärgsest toimetamisest teen eraldi postituse. Muidu läheb see liiga pikaks. Päikest Teile ja suur suur tänu kõigile, kes mulle sellel teel kaasa elasid!! 

esmaspäev, 8. oktoober 2018

IFBB Nordic Cup võistluse muljed (Lahti, Soome)

Püüan taaskord selle postituse võimalikult ruttu valmis saada, sest hetkel emotsioonid ja mälestused ikka võimalikult eredad veel. See oli minu elu teine võistlus ja muidugi elu esimene välisvõistlus. Olla laval koos naistega, kes selle alaga juba aastaid ja aastaid tegelenud ja näha kõiki neid inimesi oma silmaga....juba see ainuüksi oli suurepärane kogemus, sest olen neid inimesi nii kaua fännanud ja neile kaasa elanud. Võistlesin kõige pikemate kategoorias +172cm(minul mõõdeti pikkuseks 181cm, varem olin arsti juures 183cm...kokku kuivanud ka pikkuselt). Kui Tallinna võistlusele eelnes meeletu närvipinge, siis nüüd tõesti ootasin seda võistlust ja nautisin sajaga. Sain öösel paremini magada, kuigi jah, ärevus oli ikka sees ja ketrasin peas poseerimist. 
Hommikul ärgates sain ka kindlalt väita, et ärgatud sai elu parima vormiga, sest süsikad olid kenasti naha pingule ajanud (lihased täis) ja pilt ning enesetunne oli 1000x parem kui Tallinna võistluste puhul. Grimmima hakkasime palju varem ja lõpuks tegime kokku 3 kihti, sest võistluspaika jõudes ja Otti soovitusi järgides oli ilmselge, et lavavalgustus oli mega sel võistlusel ning ma olin ilmselgelt teise kihi järel liiga hele. Grimmiga jäin rahule ning eks eestikateks saab nüüd veel mõned parandused tehtud, et veel paremini tulemus jääks. Eestikate puhul on muidugi see keeruline, et R mulle lava taha appi tulla ei saa kahjuks....et see on veidi paha, aga eks teeme ööbimiskohas kõik valmis ja võistluspaika suundume juba valmis paketis. 

Ainuke närvesööv koht võistluse ajal oli äratundmine enne lavale astumist, et ma ei suutnud oma lihaseid nii hästi kontrollida kui tavaliselt. Mul on seda enne ka ühe korra poseerimise harjutamise ajal juhtunud, et lihtsalt ei saavuta seda mind-muscle ühendust ja selg ei tule seega piisavalt hästi välja....kahjuks juhtus see ka sel võistlusel. Selle vastu aitab massaaž, kuhu kolmapäeval ka lähen, nii et usun, et EMVks on korras. Eks muidugi võiks kaloreid ka tõsta, et kehal oleks võimalik trennidest paremini taastuda, aga treener tahab veel EMVks kuivatada....ja eks ma siis nõustun temaga. Saagu siis öeldud, et sel nädalal on kalorid siis 1500kcal peal... eelmise nädala keskmine kaal langes taas veidi üle 700g...isegi kui arvesse võtta sõõrikute söömine jne peale võistlust...et päris hea kaalulangus minu arvates....aga mida mina ka tean :D. Fakt on see, et Lahti vorm oli palju parem kui Tallinna ja loodan, et EMVle saab ka siis parandustega peale mindud. See ju selle hooaja põhivõistlus ikkagi. Eks mu lavaline olek vajab veel palju tööd ja ehk kuluks see shott ka ära, et nagu keha vabamaks lasta...igatahes töö käib edasi ja EMVks üritan ka poseerimise paremaks saada. Kahjuks poseerimistunde mul aega võtta sel hooajal enam ei ole, sest kõike muud praegu nii palju.

(Vasakul olevate piltide allikas:  http://www.digital.planet.ee/ 

Ööbisime/Peatusime Lahtis me võistluskohale hästi lähedal olevas hotellis Grand, mis oli vääääääga basic, aga maksis korralikult ikka. Hommikusöök oli ka hinnas. Võistluspäeva hommikul tegin ma endale kodust kaasa võetud putru, kuhu ostsin munavalgeid poest (unustasin koju enda omad) ja KitKat shoksi, mille laevalt ostsin ja banaani. Veidi maitsesin ka hommikusöögilauas pakutud asju, aga hoidsin ennast ikkagi tagasi, et toit oleks harjumuspärane ja kõht täis ei saaks. Järgmine hommik sai juba kõike rohkem maitstud või noh tegin endale lihtsalt 2 korralikku keedumuna-kanasingi-juustu-värske kraami saia väikese pudrukausi kõrvale + proovisin kaasa ostetud valgu toodetest ProPud valgupudingu ära pudru peal. Soomes on üldse ikka ulmeliselt hea valik valgutooteid ja palju asju sai ka koju kaasa ostetud (INSTA storyst võimalik vaadata kui huvitab). 
Võistluseelsel päeval käisime ka ostukeskuses, kus asus ka enne juba vaadatud Arnolds sõõrikukohvik. R ostis sealt cinnamonbun ja ühe kreemisõõriku, millest mõlemast ka 2 ampsu võtsin. Peale võistlusi tegime R-ga 6 sõõrikut pooleks...või noh tema sai suuremad pooled ikka, sest ma ikkagi tajun, et tegemist on minu jaoks väääääääääga võõra toiduga ja õhtul oli kõhus ikka mega imelik ja jalutuskäigu ajal kõht isegi veidi valutas. See imemaitsev toit on fun ja hea, aga enesetunde teeb see alati väga halvaks ja seetõttu jääbki mul see tavaliselt maitsmise tasemele ja vaene R peab kõik need asjad lõpuni sööma, millest mina ampsu tahan :D. Kes tahab rohkem näha, et mis ja kus käisime Soomes, siis on mul storyde highlihtis "competing" need asjad/käigud ka salvestatud ;). 

Tallinna tagasi jõudes käisime läbi ka Kaja pitsast, millest olen vist terve prepi unistanud. Võtsin seentega pitsa, kuhu liha ei pannud ja nad pakkusid hoopis artišokki sinna ja SEE OLI IMELINE!! R jäi oma Meat Lover päevapitsaga ka üli üli rahule ja ma usun, et läheme sinna nüüd peale EMV-d ka juba uuesti sööma. Eks instast saate siis näha :D.
Kaalul oli täna väiksem number kui üleeile...keha ei võta praegu midagi juurde ja tegelikult see pitsa oligi mu päeva ainuke korralikum söök, sest see lihtsalt täitis nii hästi kõhtu. Muud söömised olid sellised maitsemised ja hommikusöök oli ka muidugi korralikum. Mul on ülesöömise osas väääääääga suur ärevus ja kui ma veidigi tunnen, et kõht on liiga täis, siis tekib mul kohe tunne pooleli jätta söömine. Ka Kaja pitsas oleks ma pool pitsat alles jätnud, aga tajusin ära, et tegelikult oli ikkagi asi mingis veidras ärevuses. Mul ei hakanud pärast paha ja tegelikult oleks kõht ka muidu tühjaks jäänud, aga eks see mingi ülemõtlemise asi ole. Koju jõudes oli nii palju veel teha ja praegu ka väga pikk päev selja taga. Homme pean ka palju jõudma ja prepin ka juba ülejäänud nädala toidud ära reedeni....viimased päevad...viimased prepi päevad ja siis saab hakata tegema tööd parema vormi nimel.



Lähen lapse ja R-ga 20.oktoobril SPA-sse puhkama ka, aga eks sellest kirjutan siis kui see aeg käes. Järgmine postitus tuleb vast EMV-teemaline.

Eastlabsphoto.com 

Kui tahate ajakohasemat infot, siis jälgige mind instas...sinna postitan aktiivsemalt ikka võistluste ajal. 
Sain nüüd ka protokolli näha ning jäin oma kategoorias taas viimaseks. On nagu on....ma ju saan aru, et olen liiga rasvane, aga ma naudin selle teekonna lõpuni ja eks järgmine hooaeg siis sean realistlikumad eesmärgid juba ning valin ehk ka võistlusi realistlikumalt. Igatahes tore on see, et ma seekord seda kõike rohkem nautida suutsin ja asja fun - iga võtta. 

pühapäev, 30. september 2018

Septembrikuu kokkuvõte/ Võistlusdieedi senine kokkuvõte - 26 nädalat dieeti täis


Kuna järgmine postitus tuleb juba Lahti võistluste kohta, siis mõtlesin teha väikese vahekokkuvõtte dieedist ning muidugi ka septembrikuu kokku võtta. 

Septembrikuu kaalulangus kokku (31.aug-30.sept) -3,1kg 
(*kusjuures eelmisel võistlusnädalal, kui trennid kergemad jne langes keskmine kaal nädalaga -1,2kg...keha reageerib puhkusele hästi praegu ikka. Selle nädala alguses lõi kaalu korra taas üles, aga selles oli süüdi see emotsionaalne jama + kogemata soolasin toidu liiga üle. Tänaseks taas see veekaal maas ja prepi madalkaal käes)
Trennid kokku: 19 Ajakulu: 32:45:17 
Põletatud kalorid (mis tegelikult üsna ebatäpsed, sest mul kell ei näita väga õigesti): 7,592 kcal 

Trennid on endiselt samad, et 4 lihastrenni ja üks pikem kardiopäev + BodyBalance, aga eks võistlustega veidi kõikumisi on ja ei jõua nagu kõiki trenne tavapäraselt teha + ei tohigi lihast liigselt valusaks lasta. Poseerimise harjutamine on ka juba omaette trenn olnud :D. 
Kardiot teen hetkel nii, et 15min enne igat lihastrenni ja 20min pärast + siis tund aega pikemal kardio/bodybalance treeningpäeval. 

Nagu ma ka oma insta postituses kirjutasin, siis sain sel nädalal esimest korda elus tunda seda võistlusjärgset meeleolu langust. Neljapäeval oli esimene päev, kus pidevalt nutt peale ei tahtnud tulla ja seda on raske seletada....lihtsalt nagu mingisse auku kukkumine oli. Mul puudus täiesti kontroll oma emotsioonide üle.  Ma olin võistluspäeval ka täielik närvipundar ja kogu see protsess oli nii raske minu jaoks. Ma olen selline inimene, kes naudib rutiini ja mulle ei meeldi ootamatused ja see, et mul ei olnud mingit ettekujutust kogu sellest kremplist, tekitas minus ikka meeletu ärevuse. Praegu kui Lahti võistlusteni on alla nädala jäänud, olen ma nii ärevil, aga seekord heas mõttes. Ma tahan lavale tagasi, ma tahan seekord seda nautida ning pinge on kuidagi täiesti maas. Ma loodan, et bikiinid jõuavad ka "parandusest" õigeks ajaks kenasti tagasi ning R tuleb ka minuga Soome taas kaasa, nii et parim toetusmeeskond on olemas (L)! 

Mingit kohta ma enam võistlustelt ei oota, päriselt ka, sest ma tõesti sain treeneriga vesteldes aru, et mul ei ole hetkel mingit konkurentsi pakkuv vorm. Sinnani oleks veel kerge -5kg vaja langeda + lihasmassi võiks ka rohkem olla, aga selle jaoks improvement season ongi ja ma juba ootan seda 1,5 aastat, et hakata tõsist tööd järgmise hooaja nimel tegema. Esialgselt langesin ka sellest "mõistmisest" auku, sest ma olen juba praegu enda jaoks ikkagi äärmiselt kõhn ja ma ei kujuta ennast ausalt öeldes 60kg-sena ette....kondikubu :D. Aga inimene harjub kõigega ja Tallinna võistlustel sain ma tegelikult oma suurima eesmärgi täidetud - ma sain aru, et tahan selle spordiga edasi tegeleda ning oma aega ning vaeva sellele kulutada. Ja kuigi eelmise postituse all oli kommentaar, et ma ei tohiks ennast veel sportlaseks nimetada, siis mis ma veel olen? Minu arvates tavainimene ei planeeri oma nädalat nädal aega ette, ei tee nui neljaks oma trenne ära, ei kaalu peaaegu igat suhu pandavat toitu ning seejuures käib veel täiskohaga ülikoolis, tööl, hoolitseb vanavanemate ning majapidamise eest ja kasvatab praktiliselt üksinda last = see on pühendumus, higi ja vahel ka pisarad, aga ma olen ja näen ennast sportlasena ning minu jaoks on see KÕIK SEDA VÄÄRT! 

Improvement season plaanid: Selle 1,5 aasta "kasvatamishooaja" jooksul on plaan kaal max 70kgni tagasi lasta ja siis vaja taas 10kg alla saada, et siis tõeliselt lavavormini jõuda. Peale võistlusi on plaanis alustada tagurpidi dieediga ning trennide poolest on mu eesmärk eelkõige neid nautida esialgu ning lasta oma kehal taastuda sellest mitu kuud kestnud ületreeningseisundist. Saada lõpuks tagasi menstruatsioon + juuksed tagasi kasvama ja pähe jääma. Teha ära magistritöö + õpetajana ennast realiseerida ja lastele pühenduda ning jälle see päris inimese tunne tagasi saada, et ma oleksin taas see pidevalt ülienergiline ja naeratav Piret. Eks järgmises kuu kokkuvõttes saan juba kirjutada, et kuidas tagurpidi dieedi algus läinud on. 

Dieedi kokkuvõte tänaseks: 26 nädalat dieeti on täis tiksunud. Selle aja jooksul on keskmine kaal langenud kokku -11,5kg . Kalorid olid dieedi alguses 2400kcal (püsisid seal veidi üle 5 nädala, kusjuures see aeg ma veel kiudaineid ei kontrollinud niimoodi nagu praegu ja tegelik kaloraaž oli seega pigem isegi 2500 kanti). Siis hakkasime langetama ja tänaseks on need siis 1600kcal peal. 

Enne võistlusi süsikate laadimise teeme taas ikkagi dieedikaloraažiga...ehk saan jälle tühja kõhtu kannatada :D, aga EMV-ni on niiiiiiiiii vähe jäänud, nii et pole hullu. Pingutan ära :)! Toidupilte ma ka pole enam väga teinud, sest need on suht igavad....iga päev sama...ei viitsi enam leiutada midagi. Uskumatu mõelda, et mõni inimene sööbki iga päev ainult 1600kcal ja minu jaoks on see surm ja meeletu enesepiiramine juba :D. Aga inimene harjub kõigega. Tulevatel võistluseelsetel nädalatel teen 3 trenni nädalas (2 rasket ja 1 kergem kogu keha) ja muidugi poseerimine + iluprotseduurid ja naha ettevalmistus :). Olen elevil ja annan endast parima!



teisipäev, 25. september 2018

Tallinna lahtised meistrivõistlused - emotsioonid ja mõtted peale elu esimesi võistlusi.



Kuigi elutempo on praegu ülikiire, siis üritan siiski panna kirja need emotsioonid ja mõtted, mis mul nüüd nende kahe võistluse vahel on ning kuidas üldse esimesed võistlused läksid. 
Jäin oma kategoorias viimaseks....jah päris viimaseks. Ütlen ausalt, et olin kõige enam ehk üllatunud. Süüdistasin...või nagu püüdsin ennast süüdistada, sest üritasin leida sellele mingit seletust, et miks nii halvasti läks (minu poolsed "seletused" mida suutsin genereerida): 
Kaal....langes meeletult võistluseelsel nädalal ja ka laadimistega langes kaal järjest edasi, nii et võistluspäeva hommikul oli prepi uus madal kaal 66,8kg (olgu siis öeldud, et esialgu sai eesmärgiks seatud 68kg ja nüüd siis eestikateks tahaks 65kgni jõuda). Nii, et jah....elu parim vorm sai lavale toodud justkui, aga arvestama peab seda, et suurest ärevusest olin ma eelnev öö täiesti magamata + ärkasin neljapäeval meeletu kurguvaluga + palavik....ühesõnaga jäin täiesti haigeks. Reedel võtsin töölt tervisepäeva ja kerget trenni tegema ei läinudki.  See aitas meeletult ja pühapäevaks oli olemine juba enam-vähem. Aga usun, et eks see "pilti" kindlasti mõjutas. Kindlasti pean veel meeletult palju poseerimist ja graatsilisust harjutama ja grimm ebaõnnestus ka täiesti.....lihtsalt tegime valesti ja treener ei osanud ka minu nahatüüpi ette näha ja....ühesõnaga sain Janelt nüüd juhised ja järgmine kord saame kindlasti R-ga paremini hakkama. Bikiinide alaosa ei vasta võistlusnõuetele ja need sain ka taas tänu Jane soovitustele õmbleja juurde saadetud (need on Jane vanad bikiinid) ja nüüd peaks siis 4.oktoobriks kõik korda saama ja saan ikka EMV-l ja Soomes lavale, sest nende bikiinidega....hea, et üldse Tallinnas nüüd lasti. 

Võistlusmeigi tegin ise ja jäin seekord 100% rahule....sai just selline nagu peab ja isegi piisavalt tume põhi sai...jällegi...järgmine kord oskan veel paremini teha sest tean paremini hinnata nüüd grimmi tumedust. 

Kui ei ole kaotajaid, siis ei ole ka võitjaid ja eks nüüd saabki ainult paremini minna. 
Minu jaoks on suurim VÕIT see, et ma ennast sinna lavale vedasin....ja teate...ma tõesti suutsin isegi poolt sellest ajast nagu päriselt nautida ja enne lavale minekut tundsin ennast ka nii hästi....nii vabalt...nii õnnelikuna, kuigi teadsin juba, et grimm pekkis on :D. 

ÜHESÕNAGA, sain ma kinnitust, et lavale suudan ma ennast vedada ja ei löö põnnama ja KÕIK muu selle spordi puhul on juba....olenevad asjaolud. ISEENNAST ma võitsin 1000x.....kui vaid teada kui suure tee ma tegelikult käinud olen ja kui palju inimesena selle teekonna jooksul arenenud....oh jah. 

Kohe peale võistlusi siirdusin ööbimiskohta (mis muide oli imeilus) ruttu grimmi maha pesema, sest tundsin ennast nii kehvasti selles ja lisaks olid väga väga segased tunded ka viimase koha osas. Tundsin, et OLEN KÕIKI ALT VEDANUD! Ikka meeletult süüdistasin ennast....vihaga hõõrusin seda grimmi maha ja seeläbi justkui puhastusin sellest enesehaletsusest ja pärast oli palju parem juba olla ja grimm tuli ka hästi maha selle ränga hõõrumise peale :D. 

Peale võistlusi käisime Rataskaevu 16 restoranis R sünnipäeva tähistamas ja sealne toit oli IMELINE! Võtsin põdraliha ja sinihallitusjuustukoogi, aga maitsesin ka R veist ja šokolaadi kooki ja saiavormi võtsime ka kahe peale + pudel veini. Vein hakkas megalt pähe....pole ju mingi 8 kuud alkot tarbinud. Toit oli imeline (PS! LAUA peab sinna varakult kinni panema!). Kusjuures...kaal oli järgmine päev täpselt sama, mis võistlushommikul...ja pilt oli palju parem isegi #pingelangus, sest võistluspäeval olin ikka suht närvihaige selle bikiinide jama pärast. Võistlustele eelnes 2 päeva süsikate laadimist. Kalorid samad 1700, aga süsikad kõrgemad ja valgud ja rasvad all. Võistluspäeval sõin kõike suht...nagu selliseid magusamaid asju nagu sefiirikorvikesed, mille Saialille pagariärist kaasa ostsin, ühe kaneelirulli jne...vett ei piiranud...kõike võtsin normaalselt. Peaasi, et halb ei hakkaks, laval ära ei minestaks ja kõhtu punni ei sööks :D.

Alkot ma ikka ei kannata....mulle ei meeldi see tunne, mis tekib ja lihtsalt ei taha. Ülesüüa ma ka ei suuda, enne hakkab vastu see liigne täidlus + hiljem seedeprobleemid. Esmaspäeval, eile, peale jalatrenni käisime R-ga veel KOLMES TILLIS Aparaaditehases. Tahtsin pitsat proovida sealt lõpuks, aga esmaspäeviti nad seda ei tee....ja need bao asjad...ikka jumala mõtetud. Liigne hype koht, milles pettusin päris korralikult.  Mingeid õgimishoogusid mul endiselt ei ole ja kuidagi...ma hindan nagu seda head enesetunnet rohkem, mis normaalse toiduga on ning lisaks on kahjuks enamus toidukohti ikkagi pettumuse valmistanud. On ka häid leide (nagu see Rataskaev), aga ka siis jään mõistuse piiridesse, sest mulle ei meeldi see ülesöönu tunne ja ma ei tea...lihtsalt ei ole enam vist neid sisemisi probleeme, mida endale "sisse süüa". 

Mis edasi?
Ma ei hakka üldse tagasi ajama, et raske ei ole. 1700kcal süüa on minu jaoks vähe ja kõht on pidevalt tühi. Eriti raske on see enne võistlusi laadimine, sest süsikad ei hoia kõhtu täis ja kaovad nagu tühja auku. Ka päev enne võistlusi nutsin veidi isegi, sest kõht oli nii tühi lihtsalt + mega pinge ja ootusärevus võistluste pärast....R sai jälle veidi lohutada mind ja näha seda tumedamat poolt kogu selle võistlemise juures. Eks neid "kõrvalnähte" on veel mentaalse poole pealt, aga seda teavadki kõik, kes võistlusdieeti reaalselt läbinud on...ehk kunagi kirjutan nendest asjadest pikemalt, mis näljaga kaasas käivad. 
Tänasest on treeneri korralduste kohaselt kaloraaž 1600 peal (kardiot tõstsime siin juba 2 nädalat tagasi vist, et nüüd teen peale igat lihastrenni 20min (enne oli 15 min)) ja siirdun nüüd siis taas trenni peale pikka tööpäeva...eile oli ka väga raske ja pikk päev ja olen tegelikult 3 päeva juba magamata, aga...ehk see nv saab veidi puhata kui nädala sees tubli olen. Püüame siis vormi edasi viia ning eestikateks siis midagi paremat juba näidata. Ootused on kõrged - mitte jääda viimaseks :D. Aga kui ka jään...siis lihtsalt püüan paremini ja töö käib edasi ning eks pean mingi hetk ka treeneriga oma unistusi vist täpsemalt arutama...et kas need üldse on reaalsed või peaksin muu ala peale liikuma. 
Elustiil on mul nagunii juba jäädavalt muutunud selle 3 aastaga. Nii palju oleks tegelikult veel kirjutada, aga ehk kunagi jõuab veel täpsemalt...kui on küsimusi, siis küsige julgesti ikka ;)! 

pühapäev, 9. september 2018

Augustikuu kokkuvõte - viimane postitus enne võistlusi!

Esimese võistluseni on jäänud vaid 2 nädalat. Aeg läheb meeletult kiiresti ja mul on praegu peaaegu null vaba aega. Alustasin ametlikult tööga 21.augustil ja kohe läks väga kiireks. Koosolekud, lapsevanematega suhtlus, klassi valmis panek jne jne.... Sinna juurde siis muidugi enda lapsega tegelemine, kodus remont (lõpuks sain endale II korrusele ka WC ja dušši ning korraliku soojustuse ja loodan, et see talv siis lapsel soojem pesus käia ning üleüldse elu mugavam), lemmikloomad ja muidugi võistlusteks valmistumine. 
Iga mu minut on praegu välja planeeritud ja ma ei hakka üldse mingit kangelast siin mängima ja ütlen ausalt, et väga väga raske on. Seepärast ütlengi, et see blogi on kindlasti viimane koht kuhu kirjutada jõuan praegu, aga püüan seda siiski teha. Eelmise nädala alguses olin lõpuks koju jõudes nii väsinud, et oleks ainult nutta tahtnud...aga seda ka teha ei saa, sest lapsega on vaja õppida ja elu vajab elamist ning kohustused täitmist. 

Kuna järgmine postitus on juba peale võistlusi, siis tahtsin ikkagi augusti ka kokku võtta. 

Kaalulanguseks tuli (augusti)kuu peale -2,6kg. Treeningud oleme jätnud samaks (ei ole kardiot tõstnud jne, nii et kui need huvitavad, siis vaadake eelmisest kuukokkuvõtte postitusest. 
Tänaseks päevaks olen saavutanud oma eesmärk lavakaalu, aga me/mina tahan paremat, nii et töö käib täisjõus edasi. Ma ei ole sellega rahul ja neid päevi, kus tunnen, et valmis olen....neid on praegu väga harva. Pigem on valdav tunne, et ma ei saagi kunagi valmis. Ma polegi kunagi piisavalt hea. 

Käisin ka võistlusvormi jäädvustamas Mihkel Leisi juures (pildid tehtud 25.august). Oleks tahtnud hiljem tegelikult, sest ma ei ole sealse/selle vormiga üldse rahul. Sattus veel selline päev ka, kus olin veest paistes ja lisaks olin kaamera ees liiga krampis. Emotsionaalselt olid ka need päevad kuidagi sellised....halvad. Ja eks see tunnetega ongi praegu...nagu ameerika mäed. 
Silmist paistab uhkus, sees on palju segasemad tunded :/
Igatahes...ma ei hakka pikalt rääkima. Ma pürgin oma unistuste poole. Ma täidan oma viimase kolme aasta unistuse ja kuigi praegu on meeletult raske, siis ma saan kõigega hakkama ülihästi tegelikult. Iseasi,,,,mis minust endast lõpuks alles jääb. Ma annan tööl 110%, sest ma meeletult armastan seda mida teen. Ma püüan anda ka lähedastele kõik, kuigi jah....R kannatab selle all kahjuks kõige rohkem ja meie ühist aega on praegu ülivähe....aga ta on ülikannatlik ja ma loodan, et me elame selle raskema perioodi üle. Ta elab mulle nii vapralt kaasa ja talub mu tusatujusid....imeline mees. 
Siis lihtsalt teate, et kuhu ma "kadunud" olen. Püüan ellu jääda ja eks peale võistlusi läheb praktika + magistritöö möll edasi + täiskohaga õpetaja töö + kulturism, aga kui veidi rohkem süüa saab....siis on kergem selle kõigega toime tulla. Mingeid megaisusid mul siiani pole...tahaks banaani lihtsalt pudru peale jälle panna. 
PS! Kalorid hetkel siis 1700kcal peal...kui vaja...langetame neid veel, kuigi ka see kalorsus on minu jaoks juba väga madal ikka, sest mul on väga füüsiliselt rasked päevad ikkagi enamjaolt. Kui midagi täpsemalt teada tahate, siis küsige ikka eks ;)!