reede, 21. detsember 2018

Makrosõbralikud ning jõuluhõngulised kaerahelbe-õuna-kohupiimakoogikesed

Selle retsepti idee on mul peas kummitanud juba väga väga kaua. Nüüd lõpuks oli aega see idee realiseerida ning tahan seda teiega jagada. See on tõesti ülimaitsev ning väga lihtsasti valmiv kook.

Üks kook (minu vormi suurus 185ml) annab vaid 283kcal, nii et see on sobilik ka vahepalana süüa. Võimalusel veidi jäätist lisada ja ülim maitseelamus garanteeritud ;)
1 koogi makrod
283kcal V19,6g R14,4g S18,8g 
(sh kiudaineid 2,2g ja suhkruid 9,3g) 

Põhi:
60g kaerahelbeid (kasutasin Heleni jõulupudru helbeid, aga ideaalselt sobivad ka teised Helen Helde sarja pudruhelbed)
30g 82% võid
(*igasse vormi 21g kokku segatud põhjasegu- et iga kook oleks enam-vähem samade makrodega)

Sulata või ning sega kaerahelvestega kokku. Soovi korral võid lisada ka veidi steviat, kaneeli ja soola. Aseta ja mulju segu vormidesse.


Täidis:
80g õuna - Laota õhukeseks viilutatud õunad kaerahelbepõhjale (20g õuna per vorm)

Valmista täidise segu: 
3 muna (162g)
250g Farmi lahjat plokkkohupiima
Maitse järgi Steviat või muud magustajat
0,5tl küpsetuspulbrit
1tl vanillisuhkrut
kaneeli ja piparkoogimaitseainet soovi korral ja vastavalt maitsele

Vahusta munad steviaga tugevaks vahuks. Lisa kohupiim ning maitseained ja küpsetuspulber. Sega korralikult läbi ja tõsta vormidesse (u 105g-110g täidist per vorm).

Peale lisa 40g (10g per kook) Energia mix segu.

Küpseta 200c juures umbes 25-35min 

PS! Süüa jahtunult ja jahtumise ajal vajuvad koogid veidi rohkem kokku. See ümar pilt on tehtud kohe peale ahjust võtmist. 

*Jälgi peale 25minutit, oleneb ahjust. Mina küpsetasin 30min 200c juures ning siis lasin veel 5min ahjus olla peale ahju välja lülitamist. Lisaks eelsoojendasin ahju enne kookide sisse panemist.

pühapäev, 2. detsember 2018

Novembrikuu kokkuvõte


Aeg möödub lihtsalt meeletu kiirusega. Täna ongi juba 1. advent ning varsti ongi jõulud. Koolis ja tööl on tempo meeletu ja pinge on sajaga laes. Nädala sees liiguvad päevad kiiresti, pingeliselt ning iga minut on arvel. Ka täna alustasin hommikul foodprepiga ja praeguseks on järgmise kolme päeva söögid kappi valmis pandud karpidesse ning kogu elu planeeritud. 
Tegelikult kui ma hakkan mõtlema, siis ei erinegi praegune elu prepielust väga palju, sest ikkagi pean väga palju energiat just ette planeerimisele panema. Mu elutempo on lihtsalt nii kiire, et kui ma ette ei mõtleks, siis lihtsalt olekski kaos. Samas annab see ette mõtlemine teatud rahu - ma ei pea kunagi muretsema, et kus kohast ma oma järgmise eine saan ja ei pea leppima mingi pläust söögiga :D. Ma tõeliselt naudin enda tehtud toitu ja minu jaoks ei ole probleem süüa 3-4 päeva järjest täpselt samu asju. 
Täna tegin üle pika aja ka oma vanu lemmikuid - banaani-šokolaadi-kaerahelbemuffinid ja seekord katsetasin Helen Helde Jõulupudruhelbeid....eks siis homme saab maitsta. Peale sai pandud Fazeri piparkoogi shoksi, nii et jõulud on täiesti teemas. Pudruhommikud on muutunud ka väga rikkalikuks ning selle üle on mul niiiiiiiiii hea meel. 
See nädal oli trennide osas ka ülihea minek. Esimene nädal, kus tundsin, et tugevust on korralikult juurde tulnud võrreldes dieedi ajaga ning see teeb mind nii õnnelikuks. Mulle meeldib trennis pingutada ning see kui paned peale raskuse, mida muidu arvaks, et never ära teha ei suuda ja siis suudad ja teed selle raskusega veel mahunädala raames rohkem kordusi ka......PARIM TUNNE EVER!  
Kaloreid oleme ka ikka vaikselt tõstnud. Üks nädal isegi keskmine kaal langes... nii, et jah. Uuest nädalast on kaloraaž 2500kcal peal ja kaal oli täna hommikul 68,2kg - võistluskaaluks oli 65,3kg. 
Kaalul käin endiselt iga päev...isegi peale neid niiöelda patupäevasid ehk päevad, kus makrosid ei arvesta ja toit kaalu pealt läbi ei käi. Selliseid päevasid olen ka ikka lubanud peaaegu igal nädalal. Sel nädalal 2x isegi ja tegelikult on näksimisi rohkem olnud. Kui töö juures koosolekud on olnud, siis olen ka võtnud ühe-kaks küpsist kohvi kõrvale ja umbes sellised asjad. Lisaks on mul mingi asi õunaga :D. Ma võiks lõpmatuseni õuna süüa lihtsalt, nii et vahel kui kõht tühi on, siis oleks õuna juurde võtnud ikka makrodeväliselt ka. 
Tegelikult ongi ulme tunda, et keha lihtsalt kõik justkui ära kasutab, sest see toit kaob lihtsalt kusagile ära. Eriti hull on alati peale seda pikemat kardio trenni....söö palju tahad, ikka kõht koriseb enne magama minekut :D. 
Unega on tihti veel probleeme. Ärkan igal hommikul kl 5.00 ja magama enam ei jää, isegi pühapäeviti. Tööpäeviti pean nagunii kell 5.20 hiljemalt ärkama, et jõuaks rahulikult hommikusöögi teha nii endale kui lapsele + ennast valmis ja laps ka üles äratada õigel ajal ja juuksed korda teha tal jne.... 
Hormonaalselt oli probleeme eelnevalt rohkem, aga eelmine nädal tõstsime rasvu 80g peale ning tunnen, et see oli väga õige otsus, sest enesetunne on palju parem olnud ja isusid ka oluliselt vähem. Ühesõnaga selle jutu point on see, et kuna defitsiidis sai oldud ikkagi pool aastat, siis tegelikult läheb kehal veel aega, et taastuda. Püüan keha vastu lahke olla ja teda toita ning austada....olen oma kehale iga päeva eest tänulik, et ta vastu peab sellele mentaalsele ja füüsilisele koormusele. 
Eks mentaalselt on ikka raske. Võrdlen ennast ikka lavakaaluga ja vahel mõtlen, et äkki olen ennast juba liiga käest lasknud.... 

Kaalu kokkuvõte siis novembri peale- keskmine kaal tegelikult muutunud ei olegi viimase kuu jooksul. Väikesed kõikumised on ikka, aga kui võrdlen seda nädalat ja 4 nädalat tagasi siis on keskmise kaalu tõus 243g :D.
Kui võrdlen võistlusnädala keskmist kaalu ja selle nädala oma siis on lisandunud +2,3kg. 

Trenne sai kokku 21tk (nädalas 5 trenni - 4 lihastrenni ja 1 pikem kardio+ bodybalance trenn) ja ajakulu 34 tundi :). Hetkel teen enda muudetud kava järgi, aga kahe nädala pärast (hetkel rasked mahutrennid, et ette valmistada keha) annab treener siis uued juhised....pidi raskeks minema...eks siis näha ole :D....juba kardan, aga samas ootan ka väga. 

Kui on küsimusi, siis need on alati oodatud. 

Kaunist ja rahulikku jõuluaega Teile kallid lugejad! 

pühapäev, 11. november 2018

Oktoobrikuu kokkuvõte/ Kas ma olen alati peenike olnud? / 1 kuu võistlustest möödas - tagurpidi dieedi update!

Pildil näha ka XO Tartu Kana Pita ja Vegan pitsa (millele kana palusin lisada :D), mis olid mõlemad ÜLI ÜLI HEAD! Nii, et Tartus soovitan seda kohta soojalt! Kindlasti tahaks kunagi ka nende burgerid ära proovida. Lisaks oli seal väga hea ja odav kohv ;). 

Okotoobrikuu saan üsna kergesti kokku võtta. Treeningud olid mõjutatud võistlustest ja seetõttu sellist päris tavapärast rutiini ei olnud. Peale võistlusi tegin taastuvaid trenne. Raskused hoidsin puhkenädala (deload) ja tavapärase raskema nädala vahepeal. Kuulasin oma keha ning proovisin uusi harjutusi - tegin trenni fun ja stressi maandamise jaoks, mitte sihtotstarbeliselt/ tulemusele suunatult. Mingit lihas niikuinii sel perioodil ei kasvata ning samas ei olnud enam eesmärgiks ka kaalu alandada. 
Trenne tegin ikka 5x nädalas - 4 lihastrenni ja üks pikem kardio+bodybalance treeningpäev. Peale võistlusi on hea tegelikult oma tavapärast rutiini jätkata, mitte hakata kõike järsku muutma. Keha on koormusega harjunud ja koormust peab vähendama järk-järgult. Lisaks võtan mina endiselt trenni kui preemiat. Mul on siiani meeles kui peale operatsiooni ma oleks KÕIK andnud, et saaks vaid taas trenni....et saaks enda pingeid maandada ja saalis möllata. Ma tõesti naudin seda ja ei võta seda mitte kunagi enesestmõistetavalt. Mul on kaks töötavat kätt ja jalga ning ma kavatsen neid ka jätkuvalt kasutada. 

Selle postitusega ootasin ka seetõttu, et tahtis kirjutada, et kuidas on möödunud esimene kuu peale võistlusi. Olin makrodes üsna kinni alguses ja isegi liiga range endaga. Jah, käisin ka puhkamas (perega SPAS), aga ütlen ausalt, et mul on ikka väga raske ennast päris vabaks lasta. Ma ei usu, et ma kunagi saan enam toitu sama pilguga vaatama, sest ma lihtsalt tean sellest kõigest juba liiga palju, nii et isegi kui mul on selline "söö mida tahad päev", siis tegelikult on mul alati ettekujutus, et palju ma umbes tarbin. Ma näen toitu kui valgud, rasvad, süsivesikud :D. Mõnes mõttes on see nii hea, sest siis suudangi sellist tasakaalustatud toitu süüa igapäevaselt ilma, et kõike kaaluma peaks. 
Üks hetk otsustasin, et nüüd aitab ja võtsin treeneri nõu kuulda. Sõin neli päeva pooleldi trackides, pooleldi tunde järgi süües ja need päevad olid lihtsalt NIIIIII VAJALIKUD! Kaal ei tõusnud peaagu üldse selle tulemusena, aga energiat oli rohkem ja eelkõige sai mu VAIM PUHATA. Sain endale lubada vanaema tehtud õunakooki ja sushi õhtut kallimaga. 
Mul on praegu väga väga raske periood - magistritööga peaks hakkama tegelema, aga olen valmis jõudnud vaid projekti; ülikoolis sain ühe ainega ühele poole (kodutööd esitatud, aga hindeid veel ei tea), aga diplomipraktika on käimas ja on vaja suures koguses näidistunde läbi viia lisaks täiskohaga (+väike lisakoormus) õpetajaks olemisele. Tihti jõuan alles hilja koju (peale tööpäeva + trenn) ja ütlen ausalt, et olen ka vahest peale lapse magama panemist lihtsalt nutnud....lihtsalt pingest nutnud...väsimusest nutnud. Aga need "vabamad päevad" olid toredad, sest jõudsin rohkem ja samas polnud koju tulles suurt hulka nõusid pesta, sest ei pidanud karpidega toitu kaasa vedama. 
Sain kõik oma isud täis söödud ja siis tundsingi peale nelja sellist päeva, et ei taha enam komme proovida...ei taha enam mingeid saiakesi proovida (jah, mul on see "tahan kõike proovida" haigus. Ma söön maitseelamuse saamiseks -kui mingi asi pole "makrosid väärt", siis jätan pooleli ja piirdungi vaid selle proovi ampsuga :D). Mulle tegelikult tõesti meeldib see makrode lugemine ja eks aitab kaasa ka see, et iga nädalaga rohkem süüa saan. Nüüd tunnen järjest rohkem, et polegi mõtet midagi "makrode välist" himustada, sest kõik isud saab kenasti täidetud ja kaloraaži sisse arvestada. 

Ma ei ole enam kunagi päris tavapärase söömisega, aga peale neid päevi tundsin, et ma suudan süüa normaalselt ja seda isegi peale nii pikaajalist dieeti. Ma ei söönud mitte ükski kord nendel päevadel "üle". Sõin nii, et hea oli olla ja kui vastu hakkas või kõht täis sai, siis võtsin mõistusega ja lõpetasin söömise. Need päevad kaotasid minus lõplikult hirmu selle ees, et mis siis küll saab kui ma endale rohkem vabadust luban. Kuuled ju ikka neid jutte, et kuidas kulturistid ennast lõhki on söönud jne ja eks mul on ka olnud neid jubedaid patupäevi peale eelmisi dieete, kus sõingi nii palju, et tahtsin oksendada, sest nii raske ja halb oli olla (NB! Ma pole kunagi oksendanud toitu välja, aga see tunne oli neil hetkedel selline), aga peale seda dieeti on KÕIK teistmoodi. 

See annab mulle taas tunnistust, et ma pole enam see Piret, kes olin enne operatsiooni...enne seda kõike. Eneseareng on olnud tohutu ja mul on selle üle ainult hea meel. Eks pean lihtsalt õppima ennast rohkem usaldama :). 

Kaaluvahe on nendel piltidel 25kg

Minult on nii palju küsitud, et kas ma olen alati peenike olnud....see pilt siin üleval tõestab, et ei ole. Mul ei ole head geneetikat. Kui ma ennast "käest ära lasen", siis on lisakilod väga kerged tulema - nagu peaaegu kõigil inimestel. 
(PS! 16.aprill tehtud pildil olen juba 1 kuu makrosid lugenud ja uue elustiiliga algust teinud...enne oli pilt veel pehmem) 
Ma kaotasin/võtsin juurde seda sama kümmet kilo mitmed aastad. Kui inimene ei tegele oma sees olevate deemonitega, siis ei tulegi kunagi püsivaid muutusi + tänapäeva maailmas ei saa me lihtsalt päris suvalt kõike süüa. Toitu on liigses külluses ning mingit teadlikust peab lihtsalt omama ja minu jaoks tulid muutused alles siis kui sain lõpuks teadlikumaks. Kaaluga olin enne seda "hädas" olnud alates 13. rluaastast, kui hakkas see naiseks sirgumine ning hormoonide ja keha muutus + liikusin vähem = ei elanud enam peale kooli ratta seljas ning mänguväljakul. Nii, et jah....ma tean, mis tunne on olla suurem ja see on minu jaoks ka kogu selle fitness teekonna oluliselt pikemaks teinud. Inimene, kes saab hakata kohe lihast kasvatama ja pole kunagi ülekaaluline olnud - temal ei ole naha tagasitõmbamisega probleeme ja ta ei pea kulutama ka dieedile nii pikkasid perioode nagu mina seda teinud olen. Lisaks on minu teekonda mõjutanud ka operatsioon, millest olen ka juba enne blogis rääkinud (PS! Kui "minu teekond" rohkem huvi pakkub, siis siin blogis seda kajastanud olengi). 
Lisaks mainin ära, et ma tõesti ei pea ennast peenikeseks. Minust on palju kribumaid inimesi....olen nüüd enda jaoks tavaline. Ehk hea valgusega on veidi isegi näha, et teen trenni :D, aga ega tavainimene mind igapäevaselt tavariietes nähes ei arvaks küll, et ma sellist elustiili pean. 

Minu kehakuvand on tõsiselt mõjutada saanud sellest fitness maailmast, aga selle osas tunnen ka, et jõuan iga päevaga paremasse kohta. Jah...ma ei ole enam nii "kuiv" kui olin laval, aga ma enam ei ole endaga nii kuri ka. Püüangi keskenduda muule ja väärtustada seda paremat enesetunnet mis iga päevaga tekib. Eks see ole ka protsess, aga mul on hea meel, et ma enam "põrsast" peeglist ei näe....see peale võistlus esimesed 2 nädalat olid ikka mentaalselt väga rasked ja väga haiglased nüüd tagasi vaadates, aga eks see käib selle kõigega kaasas. Mul lihtsalt hea meel, et mu "reaalsustaju" hakkab tagasi tulema ja minapilt pigem ikkagi muutub positiivsemaks. 

Igatahes...keskmine kaal võrreldes Eestikate võistlusnädala kaaluga on tänaseks suurenenud vaid 2kg võrra ja kui võtta täpselt võistlushommiku vs tänane kaal, siis on juures 2,4kg. Kaloraaž 2100kcal peal. 
See nädal olen makrodest 95% kinni pidanud ja seetõttu peaks praegune kaal selline niiöelda suht päris kaal olema. Eks püüangi nüüd edaspidi ikkagi järjest kaloraaži tõsta ja selle jaoks ongi vaja olla järjepidev. Eks neid niisama vabasid päevi tuleb teatud üritustega nagunii. 

Tunnen iga päevaga, et mul on rohkem energiat. Et olen rõõmsam ja teotahtelisem ning saan oma ülesannetega hakkama. Eks vääääääääga pikk tee on veel minna taastumise suunas, aga iga nädalaga saan veidi rohkem süüa ja söök on ikka väga suur osa taastumisest. Lisaks püüan ka piisavalt magada, aga praeguse elu tempo juures on see väga raske ning lisaks on ka stress meeletu. Aga kui see õppeaasta saab läbi....kui ma saan oma magistrikraadi kätte...ahhh...ma ei jõua seda ära oodata. See kõik on seda vaeva väärt ja ma lihtsalt püüan vastu pidada ja loodan, et selle pinge all lusikat nurka ei viska enne :(. Loodan kunagi ka menstruatsiooni tagasi saada ja eks kõige kauem lähebki sellega, et hormoonid jälle paika loksuks. Eks praegu veel igati pidi selline...habras aeg. 

Kui Teil on küsimusi, siis ikka küsige julgesti. Järgmises kuukokkuvõttes kirjutan juba täpsemalt uuest treeningkavast, mida praeguseks juba üks täisnädal tehtud ka...olen ülirahul enda muudatustega, mille treener sobivaks kiitis ja usun, et 2020 aasta vorm saab olema kindlasti parem! ;)

Päikest ja nautige seda jõulude lähenemise aega!

kolmapäev, 17. oktoober 2018

Tagurpidi dieedi algus ja edasised plaanid

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis käisime peale võistlusi teist korda Kaja pitsas pitsat söömas. Jäime taas ülirahule ja isegi mu tütar sõi enamuse oma pitsast ära (Kaja Pitsast võetud minu pitsa ja lapse pitsa pilt on allpool) ja ta on väääääääga pirtsakas sööja, nii et Kaja pitsad on tõeliselt head. 
Kolmapäeval (17.okt) sai käidud lõunasöögil Kolmes Tillis. Mu vanem õde kiitis nende pitsasid ja kuigi mu eelmine kogemus seal oli väga suur pettumus, siis otsustasin, et annan nende pitsale siiski võimaluse. Päeva pitsaks oli sel korral siis tomatikaste / mozzarella / peekon / sibul ning see maitses ÜLIHÄSTI! Põhi pole nii hea kui Kaja pitsas, aga ikkagi. Kindlasti läheksin teine kord tagasi õhtul ja prooviksin ka nende põhimenüü pitsasid ;)!
Eelmine õhtu käisin õe ja Ragnariga JOP restoranis, pilt üleval. Sama pilt on leitav ka minu instagrammi lehelt ja seal ka kogemus kirjas, aga võin öelda, et ikka väga pettusin ja kui esimene kogemus JOPis oli imeline, siis nüüd mõtleks enne sügavalt järele kui julgeksin taas sinna proovima minna. Lihtsalt kuna praegu pean päris palju ikkagi mõtlema, et mida endale lubada saan ja makrodesse arvutada, siis selline pettumine mõjub kuidagi eriti raskelt ja hinnad on seal ka üsna krõbedad. 
Minu tagurpidi dieedi algusmakrod on 1700kcal peal ja tõstame neid iga nädal +100kcal. Mul ei ole peale võistlusi mingit ülesöömist olnud. Nagu ma enne kirjutanud olen ka, siis ma olen vääääääääga tundlik kõhuvalude osas ning kui tunnen ennast ebamugavalt täis, siis lõpetan kohe söömise. Need väljas käimised olengi oma "makroeelarvesse" arvestanud -näiteks, kuna lubasin endale pitsat ja veel peekoniga (mõned tükid nokkisin välja ja andsin Ragnarile), siis ülejäänud päev üritasin rasvad maha tõmmata ja minu õhtusöögiks oligi tegelikult ainult üks jäätis, mida proovida tahtsin ning Sepik kamaga (Leiburi uus toode, millel ülihead makrod) kanafileesingi ja rohke tomati ning kurgiga + veel paar maitsemist. Ma olengi kõige rohkem puudust tundnud sellest, et võin asju maitsta. Ma tahan kogeda hästi palju erinevaid maitseid ja seetõttu ma võtangi paljudest asjadest ainult ühe ampsu ja mulle piisabki sellest ampsust. 
See nädalavahetus läheme perega Meresuu Spasse ja seetõttu võtan sel nädalal seda tagurpidi dieeti veidi "vabamalt" veel. Kui sealt tagasi tuleme, siis on selliseid "silma järgi arvestuspäevi" kindlasti vähem, sest ma tahan ikkagi teadlikult oma kaloraaži tõsta ja võimalikult kõrgeks saada ning ausalt tunnen ennast koduse toidu peal ikkagi kõige paremini, aga vahel on hea käia ka väljas ja proovida kohti ja menüüsid, mis siin dieedi ajal võimatu oli. 
Edasisised plaanid: 
Nagu instagrammis ka rääkinud juba olen, siis võistelda ma enne sügis 2020 ei plaani uuesti. 6 kuud läheb selleks, et keha pikast dieedist taastuks, 1 aasta taastunud kehaga lihast kasvatada ja siis taas 6 kuud võistlusdieeti. See on miinimumaeg ja püüan sellest ka kinni pidada. 

Püüan keskenduda nüüd ülikoolile (magistrikraad vaja kätte saada ju) ja õpetajatööle. Mul on vaja teha diplomipraktika ja peale vaheaega hakkan ka sellega pihta. Raske saab olema, see on kindel, aga juba tänase päeva jooksul suutsin ära teha 2 raskemat kodutööd ja tunnen iga päevaga järjest rohkem inimesena ennast. Prepi lõpus olid ajurakud ikka täiesti surnud, kuid nüüd tunnen, et on lootust vana Piret, kes kõike jõuab ja kõike teeb, tagasi saada :D.

Kuigi kaalutõus võiks olla ka kiirem (praegu on umbes 1kg juures võrreldes lavakaaluga), siis püüan seda ikkagi siin 6 kuu ajal enam-vähem samana hoida. Eks see uue minapildiga harjumine saabki kõige raskem olema ja just see, et ok...nüüd ei lähe enam pilt paremaks iga päevaga ja ei teki uusi jooni jne...et nagu ole rahul nüüd sellega mis on ja anna endast parim, et seda hoida ning parandada teisel moel. Aeglast kaalutõusu püüan hoida ka seetõttu, et ma tahan, et mu nahk harjuks rahulikult ja tõmbuks nüüd selle 1,5 aastaga tagasi võimalikult palju, sest mu lavavorm kannatas oluliselt ka liigse naha tõttu, mis suure kaalulangusega kaasneb. 

Trennid olen püüdnud hoida tagasihoidlikud. Teen uusi asju ka vahele ja nagu treener ütles - et lõbus oleks ja huvitav. Nii, et proovin uusi masinaid jne...teen selliseid harjutusi, mis mulle väga meeldivad. Trenni ma ennast kunagi sundima ei pea ja mul on NIIIIIII hea meel, et ma võistlemisega ei keeranud oma suhet trenniga p***e. Trenni tegemise soov on nii oluline edukaks improvement seasoniks

Igatahes mõtlesin teha sellise väikese lühikokkuvõtte, et kuidas võistlusjärgne periood siiani kulgenud on ning jagada ka restorani kogemused ära. Järgmises postituses siis juba SPA muljed ja kindlasti ka sellest, et kuidas tagurpidi dieet edeneb peale seda veidi vabamat nädalat.  

Päikest Teile kallid lugejad ning nautige seda kuldset sügist! 

Pildi autor: https://www.siimkinnas.com/ 

pühapäev, 14. oktoober 2018

Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis - ESIMESE HOOAJA LÕPP!


Ja ongi mu esimene võistlushooaeg läbi. 28 nädalat dieeti tehtud ning eesmärk saavutatud + ületatud. Esialgseks lavakaaluks planeerisime 68kg. Kui see sai saavutatud, siis seadsime uue eesmärgi 65kg. Sain ka selle kätte, kuigi tunnistan kohe, et viimane nädal 1500kcal peal tiksuda oli mu elu raskeim nädal. Koguaeg oli surm silme ees, jalad nõgeslöövest pungil hommikuti (see tekib mul siis kui keha muud moodi enam stressi välja näidata ei oska), trennides suht null jõud, kuigi pingutasin ikka. Raskused säilivad, aga lihtsalt seda tunnet ei ole, et ma nagu jaksaks ka jne....ei oska seda seletada, aga kes on ise preppinud, siis teavad milliseks keha dieedi lõpus trennides muutub. Ütlen ausalt, et ega organism kauem vastu poleks pidanud ka. Praegu on lihased omadega ikka väga kutud ja massöör (käisin massasžis kolmapäeval) oli ka suht hämmastuses, et kuidas üks keha nii katki saab olla. Parem jalg (eriti sääremari) tõmbas pidevalt krampi ja massööri sõnul on seal tõenäoliselt isegi mikrorebendid, sest me ei saanudki neid pingeid päris lahti....lihtsalt liiga valus oli. Igatahes suutsin toidu ja puhkusega oma keha EMV-ks nii palju korda saada, et laval mega krampi ei tekkinud ja seekord jäin oma poseerimisega ka palju palju rohkem rahule + nautisin taas lava 110%. Praegu lavapilte vaadates peab grimmiga ikka veel palju tööd tegema ja teinekord peaks ehk ikkagi teenusena seda ostma võimalusel...oleks kindlam :). 

Allikas: Õhtuleht

Võistlusmuljed: 
Pean taas mainima, et olin lihtsalt ülivaimustuses, et sain kõiki neid inimesi, keda imetlen oma silmaga näha ja laval olla täpselt Mari kõrval.....kui kaua ma olen teda imetlenud ja jälginud...ta on olnud terve see aeg üks minu suurimaid eeskujusid oma vormi ja lavalise olekuga - väga väljapeetud, mainekas ja samas graatsiline. Nii tore oli näha Kerlit ja elasin talle ka peale võistlust meeletult kaasa koos perega....hääl on kähe karjumisest :D. Marile karjus uuuu isegi mu laps :D. Ja muidugi Egle-Eller Nabit näha oma silmaga...OMG! Tema võistluspilt on see, mis mind bikiini fitnessi juurde juhtis praeguseks peaagu 3 aastat tagasi. Kerli sai oma kategoorias hõbemedali, nii et super tulemus! Tema lavaline olek on nii naiselik ja graatsiline ning proportsioonid ka ideaalsed bikiiniks. 
Lisaks rääkida ja koos oodata vastse PRO kaardi võtja Õnnelaga ja täieliku legendi Estaga.... mu süda täitus sellest kõigest vaimustuse ning tänutundega ja tundsin, et kõik see vaev OLI 100% SEDA KOGEMUST VÄÄRT! Need elamused aitavad mul nüüd 1,5 aastat kasvatamisele pühenduda ning siis sügis 2020 uuesti tehtud tööd näidata! Tänu sellele hooaja kaasa tegemisele sain ka oma reaalsustaju palju paremaks ja seetõttu saan uueks hooajaks paremini plaane teha ning realistlikumaid eesmärke ja unistusi seada. 
Finaali ma muidugi ei saanud, aga ise olin endaga rahul. Ma tundsin ennast laval vabamalt ning poseerida suutsin ka veidi vabamalt....iga korraga natuke paremaks! 

Võistlushommik algas minu jaoks taas väga vara...enne kella viit läks uni juba ära. Ma olen töögraafikuga nii harjunud ja enne võistlust on alati see ootusärevus ka sees, mis magada ei lase. Ööbimiskoht sai taas mega ilus meil Tallinna - Kalamajas Bookingu kaudu juba ammu välja otsitud, sest esialgu arvasin, et võistlus taas Salmes. Esimese asjana teen alati meigi, sest iial ei tea, kaua sellega minna võib. Seekordse meigiga jäin taaskord mega rahule ja mind hämmastab siiani, et midagi sellist endale teha suudan. Ja see pidas ideaalselt õhtu lõpuni vastu! Ei mingit probleemi ;)! Katriin on lihtsalt SUPER ÕPETAJA! Ja ma olen niiiiiiii tänulik, et tema juures koolitusel ikkagi käisin. Teadmised ja oskused kogu eluks! 
Peale meigi tegemist sõin hommikupudru ära + imemaitsvaid kodutehtud küpsiseid (tumeda šokolaadi ja karamelliga), mille tellisin Maiasmoka varakambrist) ja sõitsin Alexela kontserdimajja registreerima. Siis tagasi ning hakkasime Ragnariga grimmima. Iga korraga on grimm parem saanud, aga eks alati saaks veel paremini. Mu enda nahk on veidi selline keeruline ka ja eelmine võistlus oli väga hiljuti...eks see ka mõjutab naha olukorda, kuigi vahepeal sai taas nahk suht maha kooritud :D. Seekord tuli grimm väga halvasti peale võistlust maha ja olen peale meeletut ja valusat koorimist ka praegu veel kergelt jumekas... aga õnneks rohkem võistlusi ei ole, nii et nüüd on aega koorida ja koorida ja kreemitada ja koorida. 
Siis oli aega kuivada, siis süüa vahepeal jälle (väiksed kogused ja ostsin seekord taas Saialille pagariärist mõned saiakesed kaasa, sest need ei täida kõhtu, aga pump tuleb päris hea) ning siis teine kiht. Peale kahte jõudsime võistluspaika ja siis oli lebo, sättimine ja siis juba lava taha ning pump ja lavale, lavalt maha ja kõik. Pärast enda osalust läksin tütre ja Ragnari juurde publikusse vaatama. Sain vaadata enda kategooria finaali autasustamise ära ja siis tahtis laps juba nii väga ära minna, et enam kauem vaadata ei saanud. Mul muidugi kahju sellest, sest oleks tahtnud ka Otti viimast etteastet näha, aga pean piltidega leppima :(. Saan lapsest ka aru...ta vajus ikka väga ruttu riietes magama kui ööbimiskohta jõudsime. Välja me sööma kusagile ei läinudki....liiga väsinud. 
Mina tegin endale peale grimmi maha pesemist ühe juustumuhkli burgeri, mille järgi mega isu olnud tükk aega juba ja sõin ka mõne lusikatäie Premia Brownie jäätist. Täna hommikune kaal oli 65,9kg, nii et kõik ok. Täna hommikul tegin meile keefiri pannukaid ja söön täna ka veel tunde järgi. Homsest siis makrode peale tagasi (1700kcal). Plaanime ka Kaja pitsas käia enne Tartusse sõitmist, aga eks sellest kirjutan järgmises postituses siis ehk. 

Oli au olla selliste naiste kõrval!

Ühesõnaga võin ma öelda, et olen 110% rahul enda esimese hooajaga. Ma tegin endast KÕIK VÕIMALIKU! Lihtsalt ei olnudki võimalik võistlust pakkuvat vormi seekord saavutada...juba nahk ei tõmba nii ruttu tagasi (eriti jalgade peal on seda lõtvunud ning üleliigset nahka) ja pean endale meelde tuletama, et sai ikkagi peaagu 14kg kaotatud vaid 6 kuuga! Olen tänulik treener Taavi Merisalule, kes mind terve see aeg toetas ning minu osas alla ei andnud ning ootan ka meie edukat koostööd edaspidi. 

Edasistest plaanidest ja võistlusjärgsest toimetamisest teen eraldi postituse. Muidu läheb see liiga pikaks. Päikest Teile ja suur suur tänu kõigile, kes mulle sellel teel kaasa elasid!! 

esmaspäev, 8. oktoober 2018

IFBB Nordic Cup võistluse muljed (Lahti, Soome)

Püüan taaskord selle postituse võimalikult ruttu valmis saada, sest hetkel emotsioonid ja mälestused ikka võimalikult eredad veel. See oli minu elu teine võistlus ja muidugi elu esimene välisvõistlus. Olla laval koos naistega, kes selle alaga juba aastaid ja aastaid tegelenud ja näha kõiki neid inimesi oma silmaga....juba see ainuüksi oli suurepärane kogemus, sest olen neid inimesi nii kaua fännanud ja neile kaasa elanud. Võistlesin kõige pikemate kategoorias +172cm(minul mõõdeti pikkuseks 181cm, varem olin arsti juures 183cm...kokku kuivanud ka pikkuselt). Kui Tallinna võistlusele eelnes meeletu närvipinge, siis nüüd tõesti ootasin seda võistlust ja nautisin sajaga. Sain öösel paremini magada, kuigi jah, ärevus oli ikka sees ja ketrasin peas poseerimist. 
Hommikul ärgates sain ka kindlalt väita, et ärgatud sai elu parima vormiga, sest süsikad olid kenasti naha pingule ajanud (lihased täis) ja pilt ning enesetunne oli 1000x parem kui Tallinna võistluste puhul. Grimmima hakkasime palju varem ja lõpuks tegime kokku 3 kihti, sest võistluspaika jõudes ja Otti soovitusi järgides oli ilmselge, et lavavalgustus oli mega sel võistlusel ning ma olin ilmselgelt teise kihi järel liiga hele. Grimmiga jäin rahule ning eks eestikateks saab nüüd veel mõned parandused tehtud, et veel paremini tulemus jääks. Eestikate puhul on muidugi see keeruline, et R mulle lava taha appi tulla ei saa kahjuks....et see on veidi paha, aga eks teeme ööbimiskohas kõik valmis ja võistluspaika suundume juba valmis paketis. 

Ainuke närvesööv koht võistluse ajal oli äratundmine enne lavale astumist, et ma ei suutnud oma lihaseid nii hästi kontrollida kui tavaliselt. Mul on seda enne ka ühe korra poseerimise harjutamise ajal juhtunud, et lihtsalt ei saavuta seda mind-muscle ühendust ja selg ei tule seega piisavalt hästi välja....kahjuks juhtus see ka sel võistlusel. Selle vastu aitab massaaž, kuhu kolmapäeval ka lähen, nii et usun, et EMVks on korras. Eks muidugi võiks kaloreid ka tõsta, et kehal oleks võimalik trennidest paremini taastuda, aga treener tahab veel EMVks kuivatada....ja eks ma siis nõustun temaga. Saagu siis öeldud, et sel nädalal on kalorid siis 1500kcal peal... eelmise nädala keskmine kaal langes taas veidi üle 700g...isegi kui arvesse võtta sõõrikute söömine jne peale võistlust...et päris hea kaalulangus minu arvates....aga mida mina ka tean :D. Fakt on see, et Lahti vorm oli palju parem kui Tallinna ja loodan, et EMVle saab ka siis parandustega peale mindud. See ju selle hooaja põhivõistlus ikkagi. Eks mu lavaline olek vajab veel palju tööd ja ehk kuluks see shott ka ära, et nagu keha vabamaks lasta...igatahes töö käib edasi ja EMVks üritan ka poseerimise paremaks saada. Kahjuks poseerimistunde mul aega võtta sel hooajal enam ei ole, sest kõike muud praegu nii palju.

(Vasakul olevate piltide allikas:  http://www.digital.planet.ee/ 

Ööbisime/Peatusime Lahtis me võistluskohale hästi lähedal olevas hotellis Grand, mis oli vääääääga basic, aga maksis korralikult ikka. Hommikusöök oli ka hinnas. Võistluspäeva hommikul tegin ma endale kodust kaasa võetud putru, kuhu ostsin munavalgeid poest (unustasin koju enda omad) ja KitKat shoksi, mille laevalt ostsin ja banaani. Veidi maitsesin ka hommikusöögilauas pakutud asju, aga hoidsin ennast ikkagi tagasi, et toit oleks harjumuspärane ja kõht täis ei saaks. Järgmine hommik sai juba kõike rohkem maitstud või noh tegin endale lihtsalt 2 korralikku keedumuna-kanasingi-juustu-värske kraami saia väikese pudrukausi kõrvale + proovisin kaasa ostetud valgu toodetest ProPud valgupudingu ära pudru peal. Soomes on üldse ikka ulmeliselt hea valik valgutooteid ja palju asju sai ka koju kaasa ostetud (INSTA storyst võimalik vaadata kui huvitab). 
Võistluseelsel päeval käisime ka ostukeskuses, kus asus ka enne juba vaadatud Arnolds sõõrikukohvik. R ostis sealt cinnamonbun ja ühe kreemisõõriku, millest mõlemast ka 2 ampsu võtsin. Peale võistlusi tegime R-ga 6 sõõrikut pooleks...või noh tema sai suuremad pooled ikka, sest ma ikkagi tajun, et tegemist on minu jaoks väääääääääga võõra toiduga ja õhtul oli kõhus ikka mega imelik ja jalutuskäigu ajal kõht isegi veidi valutas. See imemaitsev toit on fun ja hea, aga enesetunde teeb see alati väga halvaks ja seetõttu jääbki mul see tavaliselt maitsmise tasemele ja vaene R peab kõik need asjad lõpuni sööma, millest mina ampsu tahan :D. Kes tahab rohkem näha, et mis ja kus käisime Soomes, siis on mul storyde highlihtis "competing" need asjad/käigud ka salvestatud ;). 

Tallinna tagasi jõudes käisime läbi ka Kaja pitsast, millest olen vist terve prepi unistanud. Võtsin seentega pitsa, kuhu liha ei pannud ja nad pakkusid hoopis artišokki sinna ja SEE OLI IMELINE!! R jäi oma Meat Lover päevapitsaga ka üli üli rahule ja ma usun, et läheme sinna nüüd peale EMV-d ka juba uuesti sööma. Eks instast saate siis näha :D.
Kaalul oli täna väiksem number kui üleeile...keha ei võta praegu midagi juurde ja tegelikult see pitsa oligi mu päeva ainuke korralikum söök, sest see lihtsalt täitis nii hästi kõhtu. Muud söömised olid sellised maitsemised ja hommikusöök oli ka muidugi korralikum. Mul on ülesöömise osas väääääääga suur ärevus ja kui ma veidigi tunnen, et kõht on liiga täis, siis tekib mul kohe tunne pooleli jätta söömine. Ka Kaja pitsas oleks ma pool pitsat alles jätnud, aga tajusin ära, et tegelikult oli ikkagi asi mingis veidras ärevuses. Mul ei hakanud pärast paha ja tegelikult oleks kõht ka muidu tühjaks jäänud, aga eks see mingi ülemõtlemise asi ole. Koju jõudes oli nii palju veel teha ja praegu ka väga pikk päev selja taga. Homme pean ka palju jõudma ja prepin ka juba ülejäänud nädala toidud ära reedeni....viimased päevad...viimased prepi päevad ja siis saab hakata tegema tööd parema vormi nimel.



Lähen lapse ja R-ga 20.oktoobril SPA-sse puhkama ka, aga eks sellest kirjutan siis kui see aeg käes. Järgmine postitus tuleb vast EMV-teemaline.


Kui tahate ajakohasemat infot, siis jälgige mind instas...sinna postitan aktiivsemalt ikka võistluste ajal. 
Sain nüüd ka protokolli näha ning jäin oma kategoorias taas viimaseks. On nagu on....ma ju saan aru, et olen liiga rasvane, aga ma naudin selle teekonna lõpuni ja eks järgmine hooaeg siis sean realistlikumad eesmärgid juba ning valin ehk ka võistlusi realistlikumalt. Igatahes tore on see, et ma seekord seda kõike rohkem nautida suutsin ja asja fun - iga võtta.