teisipäev, 28. juuli 2015

Pandivere rattaralli 44km

Olen nüüd saanud mõtteid koguda ja panen osad ka siia kirja, et oleks hea hiljem endal ka meenutada. See postitus tuleb pikk, vabandan juba ette :-D. 


Enne võistlust tegime Kaisa ja Irinaga 10km-se  soojendusringi. Saime aru, et tuul on tugev ja võistlus saab kindlasti raske olema, sest tagasiteel, see viimane sirge lõik enne lõppu, on pidev vastutuul. 
Stardis seistes tagus mu süda nagu jänesel. Irinaga rääkimine aitas närve rahustada.... ma ei kujuta ette kui oleksin seal üksinda olnud. Käis start ja hull väntamine algas. Kõik kihutasid elu eest. See adrenaliin, mis sel hetkel kehasse valgus oli lihtsalt mega. See andis tohutu jõu ja hiljem Garminist vaadates nägin, et sellel ajal sai sõidetud kiirusega 40-47km/h.... mis minu jaoks siiani ulmeline kiirus olnud. Aga ma teadsin, et pean jõudma ette gruppi, pean jõudma vastu pidada selle hullu andmise, küll varsti rahuneb- sest nii olid Irina ja Pirje rääkinud.

See kõva andmine kestis umbes esimesed 5km. Siis rahunes tempo ja moodustus grupp. Esimesest grupist jäime me kohe peaaegu maha ja siis jäimegi teise gruppi, kus mina püsisin esimesed  20 km. 

Jäin maha peale kurvi, kus oli järjekordne 90 kraadine kurv+ lahtine killustik. Lisaks olin juba esialgu liiga taga ja siis jokutasid kaks poissi minu ees+ panin liiga raske käigu, sest peale kurvi oli kohe ka suht järsk tõus. Ja nii ma siis maha jäingi. Üritasin ja üritasin järgi jõuda järgmised 10 km. Sõitsin üksinda 30+km/h ja pulss oli pidevalt üle 170bpm. Väsitasin ennast mõttetult, aga grupp tundus ju nii lähedal. Uskusin, et suudan nad kinni püüda. Mind ajas nii vihale see, et minu taga, minu tuules oli lihtsalt üks täis mees, kes mind absoluutselt ei aidanud. Ütlesin ka talle, et teeme vahetustega tempot, et siis jõuame kindlasti järgi. Tema vastas, et ei jõua, aga minul tuules püsis küll nagu takjas. Ma olin nii maru vihane, et ütlesin kõvasti : "Kurat küll!!" :D --- olin enda peale vihane ja selle mehe peale ka, sest mul oli jalgades jõudu üle,,, ma oleks suutnud seal grupis püsida kui ma lihtsalt poleks tehniliselt selles kurvis seda viga teinud. 
Mis seal ikka. Sain siis aru, et ma ei suuda seda grupi enam püüda. Lasin siis jala sirgu ja libistasin geeli suhu ja võtsin rahulikult. Lasin pulsi alla. Siis lõpus nägin, et tagant tuleb veel üks grupp. Sõitsin rahulikult omas tempos edasi, kuni nad siis järgi jõudsid. Otsustasin, et kuigi olin sellest pikast üksi sõitmisest  väsinud, siis sellest grupist ma enam maha ei jää, tulgu või veri välja :-D. Ja nii ma seal siis püsisin. Hoidsin raskel ja pikemal tõusul ka oma positsiooni ja püsisin pidevalt grupi eesotsas, et mitte jälle taha vajuda ja maha jääda. Hoidsin teiste tuules ja tegin ennast XSiks nagu Pirje õpetanud on. Säästsin energiat ja üritasin taastuda sellest pikast üksi sõitmisest. Lõpus, kui oli jäänud 600m lõpuni. tehti rünnak.  Ma tegelikult ju teadsin, et selliseid asju lõpus võib juhtuda, aga ma olin vaimselt väsinud, ma olin vihane, ma olin endas pettunud, sest ma teadsin, et ma oleks paremini suutnud. Ja siis ma umbes olingi, et ah las nad lähevad. Ma ei jäänud maha, aga ei läinud esiotsaga kaasa ka ja noh hiljem muidugi mõtlesin, et oleksin naiste seas ka 10 hulka saanud kui oleksin selle mehe rünnakuga kaasa läinud ja naistest ette tõmmanud, milleks tegelikult mul ju jõudu oli. 
Minu hiljaks jäänud lõpuspurt :D Pettumus näost näha. 

Aga noh lõppude lõpuks ei olnud see võistlus ju koha peale, see oligi mu elu esimene võistlus ja see oligi eelkõige selleks, et saaksin oma elu esimese võistluskogemuse. Ma sain aru oma võimetest, ma sain aru, et tegelikult olen palju enamaks võimeline ja sain ka tõestust oma vormi paranemisest. Kõik need trennid, mida teen, on tõesti kasu toonud- ma pole tühja rapsinud :-D. 
Ühispilt Tartu naistega (Terviseklubi naiste trenn kolmapäeviti, kus ma käin )
Peale võistlust oli tuju ülihea ja rõõmus. Ma olin enda üle väga uhke, et ma lõpuks osalesin ja võib öelda, et andsin endast kõik, sest olen siiski rattasõiduga tegelenud vaid 2 kuud ja tehnika/strateegia osas ei peagi ma veel ülitark olema--- see kõik tuleb võistluskogemusega :) 


Kokkuvõtteks võin öelda, et võistlus läks super hästi juba seetõttu, et ma ei kukkunud. See oli minu elu esimene spordivõistlus üleüldse. Pole isegi laste üritustel käinud lapsena. Minu võistluseesmärk oli rada läbida ja saada kogemus. Mingit kohta ma taga ei ajanud. 

Osalejaid oli 132, neist 30 naised. Minu üldkoht siis 80. (enne mind oli 4 inimest sama ajaga). Oma vanuseklassis 2. ja naistest 15. Kaotus võitjale 12ˇˇ10 ja aeg siis 1.21 44 km :) 

Taastumine võistlusest oli kuidagi üli kerge. Õhtul olid mu jalad nagu pakud- valutasid ja olid raskelt piimhapet täis. Panin siis ööseks padjad jalgade alla, et need kõrgemal oleks ja hommikul olid jalad väga värske olemisega. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest varem on isegi kergemate trennidega ikkagi järgmine päev nagu tunda olnud. Esmaspäeva õhtul oli trenn plaanis, aga ei suutnud otsustada, et kas minna raskemasse Annekanali trenni või kergemasse Rademari trenni. Kartsin, et äkki on enesetunne petlik ja jalad siiski väsinud. Aga võtsin riski ja läksin siiski Annekanali trenni. Polnud mul häda midagi. Jõudsin isegi mitu korda ees vedada (küll mitte väga pikka aega, aga siiski)  ja tempoga ilusti kaasa minna. Sõidetud sai peaaegu 70km ja keskmiseks kiiruseks tuli 31.6km/h. Mul on hea meel selle üle, et mu kehahoid on paranenud, ma suudan aero asendit järjest kauem hoida, ilma, et kusagilt valus hakkaks ja "nokkimist" olen ka suutnud vähendada. 
Tohtu suur abi on kaas treenijatest, kes näevad kõrvalt, mis vajaks parandamist ja aitavad nõu ja jõuga :). Suur tänu teile! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar