teisipäev, 1. november 2016

Kuidas on paindlik dieet minu elu muutnud ja mentaalset tervist parandanud?

PS! Pikk postitus, kus tahan lihtsalt veidi oma teekonda jällegi lahti kirjutada. Kindlasti annaks sellest romaani kirjutada, aga praegu sai siis niimoodi. Jällegi endal ka hea lugeda mõne aja möödudes. 

Ma sooviksin kohe selle postituse alguses ära öelda, et ma ei ole kunagi olnud meeletult ülekaaluline inimene, kuid ma olen pikk (183cm) naine ja see teeb mind kohe enamuse jaoks "suureks" naiseks. Koolis narriti mind ka ülekaalu pärast, mida mul tegelikult palju ei olnud, aga kuna ma olin ka kõigist pikem ja noh teismelised poisid on üldse ühed õeluskotid, siis seda narrimist ikkagi oli. 
Kui ma kolisin elama maale vanaema juurde 14-aastaselt, siis hakkas mu elu muutuma. Mu ema ostis pidevalt ainult valmistoite ja lasi meil ainult võileibu või rämpsu süüa, sest ta kodus ise midagi teha ei viitsinud/jõudnud (oleme ausad,,, ei viitsinud). Vanaema valmistas kõike värskelt, kodusest toorainest ja väga mitmekülgselt. Ainuüksi selle muudatusega võtsin ma tollel ajal alla 10 kg. Siis hakkasin õega käima jõusaalis (kasutasin suhteliselt ainult kardio masinaid ja tegin kõhulihaseid) ja tegin kodus trenni (2kg hantlid olid minu jaoks ikka mega raskus sellel ajal :D). Kaalualandamine sai minu kinnisideeks ja mul tekkis keha düsmorfia. Ma nägin ennast ikkagi paksuna ja nägin peeglis vaid seda, et saaksin ikka veel ju sealt ja sealt alla võtta. 6 kuuga võtsin alla veel 10kg ja nägin nii nälginud välja, et mu kehalise kasvatuse õpetaja kahtlustas mul anoreksiat. Nii kaugele asi siiski ei läinud, aga toidu kogused olid meeletult väikesed, sest ma ei söönud peale kella 18:00 enam midagi. Nüüdseks olen arusaanud, et põdesin sel ajal ortoreksiat (Ortoreksia ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga.) Ma järjest rohkem valisin toitu, mida pidasin tervislikuks ja muu kõik oli halb ja keelatud ja võrdus a la surmaga. Siis kohtusin oma eksabikaasaga, kes mind sellest august välja tõi, kuid ebaterve suhe toidu ja trenniga jäi ikkagi alles ja kui ma stressi tõttu gümnaasiumi alguses kaalu ikkagi vaikselt juurde hakkasin võtma, siis piitsutasin ennast endiselt ja karistasin järjest raskemate trennidega.... siis tuli lapse sünd ja usun, et selle abil, et mul ei olnud enam aega toitumise ja trenniga hulluks minna, ma lõplikult selles häirest ka paranesin. 

Jalgrattaspordiga oli probleem pigem selles, et ma enam ei pidanud toiduaineid halbadeks nii väga kui ortoreksia aegadel, aga ma siiski olin veendumusel, et peale kell 18.00 ei tohi süüa kui tahad kaalust alla võtta (isegi kui õhtul on intensiivne trenn). Sellele mõttelaadile aitas kaasa ka treeningkaaslane, kes sellist tegevust juhendas.... appi kui rumal ma ikka olin. Kuid samas oli ka neid, kes ütlesid, et pead ikka sööma jne... aga noh eks ma ise selles kõige suurem süüdlane, et oma vanades mõttemallides kinni olin- varem oli ju selline kaalulangetamine toiminud. Sellise kaloripõletamisega, oleksin pidanud kordades ja kordades rohkem sööma. Jah, ma võtsin kaalust alla selle rattasõiduga, aga talvel tulid kõik need kilod tagasi ja väga väga ruttu, sest defitsiit oli meeletu ja nagu ma oma praeguste teadmiste kohaselt tean, siis peale pikalt näljas olemist on keha vägagi ablas rasva talletama.

Kevad 2016 võtsin ma ülikoolis aine nimega- Tervise-ja harrastusspordi kursus. See muutis mu elu, sest sain teada, et rattaspordi tegemine sellises mahus ei käi üldse minu eesmärkidega kokku. Lisaks andis see mulle baasteadmised makrotoitainetest ja mida nad kehale üldse tähendavad. Ma olen ju terve elu endale igatsenud lihast ja enam-vähem välja paistvat lihast. Need pikad "mäe" trennid mida tegin ja lootsin endale siis jalale selle ilusa "muhu" saada,,, puhas lollus. VASTUPIDAVUSTREENINGUGA EI OLE VÕIMALIK LIHASMASSI ARENDADA! Ja lisaks peaks lihasmassi arenguks sööma rohkem kui kulutama. Defitsiidis olles on võimalik rasvaprotsenti alandada, mis toob ka lihased välja, aga eelnevalt on vaja ikkagi see lihas sinna kasvatada. Seepärast ma tegelikult nüüd vaatangi tagasi ja usun, et 2015-2016 talv ja see kaalutõus ja pidev lihastreening (siis küll enamasti BodyPumpy näol, jõusaalis hakkasin iseseisvalt tegutsema märts 2016) on andnud mulle selle lihasmassi, mis mul praegu on. Naise kohta on see vägagi arvestatav lihasmass ja see on kindlasti ka see põhjus, miks ma julgen praegu oma rasvaprotsendi alandamisega tegeleda, sest ma tean, et mul on põhi all olemas. Naised, kes lihtsalt hakkavad kohe dieeditama, näevad lõpuks lihtsalt haiglaselt kõhnad ja kõrendid välja. Lihasmassi areng on naistel meeletult aeglane, nii et jah... kogu see protsess võtab palju palju aega.

Kõige rohkem on paindliku dieedi kasutamine mõjutanud minu suhtumist toitu. Ma võtan seda kui kütust ja vahendit oma eesmärkideni jõudmiseks. Ma ei karista ega premeeri ennast enam toiduga. Esimest korda elus saan ma oma kehakoostist mõjutada ja jõuda tänu sellele oma kunagiste unistusteni. Ma tean iga päevaga rohkem toitumisest ja kui ma isegi mingi aeg oma elus enam igat asja ei kaalu, siis see järjepidev makrode lugemine on andnud mulle teadmised portsjoni suuruste kohta. Ma tean, et mida mingi toit sisaldab ja miks peaks mingil ajal üht eelistama ja teisel ajal teist. Ma tean ka seda, et kroonilisel dieeditamisel ei ole mitte mingit mõtet ning ka tavainimesed võiksid ikkagi oma elu võtta hooaegadena- rasvaprotsendi alandamine, kehakaalu säilitamine/ keha füüsilise vormi parandamine läbi lihasmassi kasvatamise. Ma tõesti ei jaga enam toitu tervislikuks ja ebatervislikuks. Ma tean lihtsalt seda, et toitaineterikas toit aitab anda mulle parema enesetunde ja parema treeningkogemuse, sest seal on lihtsalt need asjad, mis on meile kõigile eluks vajalikud- mineraalained, vitamiinid jne... Mu verepilt pole kunagi nii korras olnud kui praegu, nii et tervise edendamise seisukohast olen ikka meeletult palju võitnud läbi paindliku dieedi.
Mitte keegi ei suuda elu lõpuni olla mingi toitumiskava peal, kuid iga inimene võiks kasvõi paar kuud makrotoitaineid oma toidus arvutada ja jälgida, et lihtsalt anda endale võim- teadlikus on vägagi väe rohke asi ja just seda see makrode lugemine annabki.

Kindlasti on inimesi, kes ei pea üldse mõtlema selle peale, et mida nad söövad ja püsivad ikka tervislikus kaalus ja tervetena. Mina nende inimeste hulka ei kuulu ja pean pidevalt palju vaeva nägema, et kehakaal kontrolli all hoida. Ma olen oma perest ainuke, kes on normaalkaalus ja meil on tõesti soodumus ülekaalule. Kuid üha rohkem näen ma ka inimesi, kes on niiöelda kõhnad, aga kui teha neile veretest või vaadata nende üldist tervist, siis ei ole nad kaugeltki terved. Välimus on petlik.

Ühesõnaga tahangi lihtsalt öelda, et paindlik dieet/toitumine on minu jaoks tõsine kullaauk ja ma lihtsalt soovin, et rohkem inimesi sellisest asjast kuuleksid. See kindlasti ei sobi kõigile, aga võib-olla on neid inimesi veel, kes on otsinud seda õiget ja kellele sellise elustiili tutvustamine avaks teadmise ja kontrolli oma elu üle, just nii nagu see minuga juhtus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar