esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Miks ma kevadel ikkagi ei võistle bikiini fitnessis? Reverse dieedi algus





Mida näete Teie seda pilti vaadates? 

Mida vaadatakse/ üritatakse näidata sotsiaalmeedias? Ideaalselt lamedat kõhtu, mis eksisteerib vaid hommikul, sest jah... toit võtab ka ju ruumi. Naisi, kellel ei ole tselluliiti....a ei tegelikult ikka on, aga otsitakse pildi tegemiseks ideaalne valgus, et see välja ei paistaks. Võetakse ja tehakse pilt vaid parimas poosis? 

Ma alustasin oma fitnessteekonda, sest ma tahtsin endaga rahu teha ka keha väljanägemise poolest. Ja ma hakkasingi. Mul on pilte, kus olen 10kg raskem kui üleval oleval pildil, aga mu näos on siiras uhkus iseenda saavutuste üle. Kui mina vaatan seda üleval olevat pilti, siis jah... ma olen mananud näole mingi asja, mida võiks pidada ka naeratuseks, aga tegelikult näen sellel pildil 1000 asja, mida sooviksin enda juures muuta. Ma ei suuda ennast enam vaadata adekvaatselt ja hinnata seda, mida olen tänaseks saavutanud ränga raske töö ja järjepidevusega. Mul on elu parim vorm.... jah ma saan sellest kaine mõistusega aru, aga miks ma siis ei suuda ennast armastada ja hinnata? Miks ma näen ainult vigu ja parandamiskohti? Ma olen praeguseks hetkeks haiglaselt kriitiline enese suhtes ja tõesti näen vaid pehmust sellel üleval oleval pildil... läbikukkumist....Ma ei ole harjunud oma keha sellisena nägema.... ma ei ole harjunud nii vähe kaaluma ning mu mina-pilt on kogu selle fitnessi asjaga väga palju kannatada saanud, sest ma pidevalt võrdlen ennast teistega. 

Bikiini fitness on ala, kus seisavadki laval mitu mitu naist ja neid võrreldakse omavahel. Pehmus on täiesti out ja lavavorm on täielik ekstreemsus- tervislikusega ei ole siin midagi pistmist! Kuid kõike seda arvesse võttes, on lava see, kuhu ma siiski kunagi tahan jõuda.... ma tahan ennast bikiini fitnessis proovile panna, sest ma tegelikult ka siiralt naudin seda teekonda- makrode lugemist, päeva ette planeerimist ja raskeid treeninguid. AGA selle kõige juures mentaalselt tervena püsimiseks on vaja, et ma OLEKSIN ENDAGA RAHUL ja ARMASTAKSIN ISEENNAST! Armastus ei tule mingi kaalunumbri saavutamisegi..... ei.... kaugeltki mitte. See on midagi palju raskemat ja kui seda teha ei suuda, siis tulebki kaotatud kaal tagasi ning vanad harjumused samuti, sest mina-pildi muutmine on kordades raskem kui kaalu alandmine. See vajab aega ja tööd iseendaga..... kiireid tulemusi pole mõtet loota. See teekond siiani on mind tohutult arendanud ja sisemiselt kasvatanud, kuid pikk tee on veel käia. 

Ma võiksin sellest kõigest jahuda veel pikalt, aga minu jutu iva on see, et ma otsustasin kevadel ikkagi mitte võistelda. Ma pean tööd tegema iseendaga veel ja mu keha streigib ka mulle praeguseks hetkeks täiesti vastu. Kaal ei lange enam ning praeguse seisuga peaks minema ikkagi äärmustesse selleks, et kevadel olla lavavormis. Mu viimane menstruatsioon oli augusti kuus, mu juuksed langevad meeletult välja ja trennid võtavad kogu energia. Kella 20.00ks.... kui olen kõik foodprepid jne ära jõudnud teha.... tukun ma juba täiesti. Minust ei ole ema oma tütrele ja kui isegi suudan natuke püüda olla "vana Piret", siis võtab see minult meeletult pingutust. Lisaks olen muutunud üliemotsionaalseks ja kõige väiksemgi asi ajab mind nutma ning lööb rivist välja. Aga nii juhtub kui olla defitsiidis peaaegu aasta ja samal ajal teha trenni nagu profisportlane. Seejuures mainin ära, et treeneri käe all sai oldud normaalses defitsiidis, tänu millele hakkas kaal jälle langema, aga see mis ma enne ise endaga tegin.... oh jah.  

Ma plaanin võistelda sügisel ja siis tuua lavale selline vorm, mis tõesti väärib lavale minemist. Ma kavatsen sügisvormi teha rahulikult ja planeeritult, aga enne uut bikinipreppi annan ma oma kehale puhkust ja üritan oma hormoonid jälle paika saada. Teen dieedist ehk siis siinkohal mõtlen defitsiidis olemisest puhkuse ja REVERSE DIEET (loen endiselt väga täpselt makrosid, aga suurendame päevast kaloraazi järk-järgult ning toome keha defitsiidis olemisest välja) algab homsest. Treener on õnneks igati toetav ja siinkohal olen ka meeletult tänulik oma vanemale õele, kes aitas mul selles kõiges selgusele jõuda enne kui oleksin endale pööramatult kahju teinud. .Laval olles ei saa enesekindlust võltsida.. see on kohe näha ja kuna soovin sellel spordialal edukas kunagi olla, siis pean uue endaga harjuma ja kohanema ning õppima ennast oma uues vormis armastama- tingimusteta! 

Nii, et jah. Kallid lugejad, ärge jääge liigselt kinni sotsiaalmeediasse. Keegi ei tea, mis seal "kaunite" piltide taga tegelikult toimub või kuidas see inimene tegelikult endasse suhtub. Sotsiaalmeedias kajastatakse üldjuhul ainult elu kõrghetki ja näidatakse vaid seda, mida tahetakse, et teised näeksid. Mina üritan teiega olla 100% aus ja kuigi selliseid varjupooli on raske jagada, siis usun, et see on vajalik, sest kogu see värk on liigselt glamuriseeritud hetkel ning mind teeb tegelikult väga kurvaks, et nii paljud noored neiud selliseid pilte sotsiaalmeedias üle tähtsustavad ning ei taipa, et mis nende taga tegelikult on. Kindlasti tasub ka meeles pidada, et välismeedias ja ka meil on piltide tugev töötlemine vägagi levinud (jah, mina olen see sinisilm, kes arvas, et ega instas ju keegi pilte ei töötle photoshopiga....ja siis naeris mu õde ennast peaagu ribadeks) .... ühesõnaga... 
ÄRGE idealiseerige mitte kedagi või mitte midagi, vaid lähtuge vaid oma teekonnast ning oma arengust! Võrrelge ennast vaid iseendaga, sest me kõik oleme ainulaadsed :)!! 

Kirjutan kindlasti edaspidi ka, et kuidas mul nüüd minema hakkab, aga kõigepealt pidin selle laadungi hinge pealt ära saama :). 

5 kommentaari:

  1. Armas Piret! Ma tean täiesti mida sa tunned. Mingi hetk sain oma riidenr XL pealt XS'ini. See oli kohutav kui halvasti ma endast arvasin ja samuti kõik need terviseprobleemid. Nüüd olen jälle 10 kg raskem, aga vähemalt on mu päevad tagasi ja tervis hakkab natuke taastuma. Ma loodan, et sul läheb enesekindluse leidmisega kenasti, sest minul võtab see siiani nii palju aega, et vaataksin peeglisse ja aksepteeriksin ennast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan! See tasakaalu leidmine on tõesti raske ja uue mina-pildiga harjumine võtab jube kaua aega. Ma loodan, et ka sina jõuad lõpuks selleni, et oled endaga 99% ajast rahul (ma ei usu, et 100% kellegi puhul võimalik on :D). Praegu võin küll seda öelda, et kuna võistluspinged on maas, siis olen juba praegu enda suhtes palju leebemaks läinud. Aga see nõuab tohutut tööd ja positiivset mõtlemist. Koguaeg kui negatiivsed mõtted enda suhtes tulevad, peab teadlikult need ümber muutma :)!
      Kas pidid muidu päevade taastumiseks ka arstilt abi otsima või tulid ikka ise tagasi need? :)

      Kustuta
  2. Piret, Sa oled võrratu inimene! Selliseid blogisid, kus räägitakse tegelikkusest võik palju palju rohkem olla! Usun samuti, et sinu lähedased tahaksid, et kogu selle teekonna juures püsiks elus see vana hea ja tore Piret, see suurepärane ema ja naine! Pean tunnistama, et Sinu üle saab ainult ju uhkust tunda! Kindlasti sa särvad tulevikus laval ja Su enesekindlus, küll seegi tõuseb ja tegelikkusega paika läheb!! :)
    Mina soovin Sulle ainult kõvasti edu!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen südamest tänulik ja hindan Sinu positiivset tagasisidet väga! :)
      Olen täiesti nõus, et rohkem inimesi võiks avaldada ka pahupooli, mis selle spordialaga kaasas käib. Keegi ei sunni kedagi võistlema jne, aga samas on sellised kogemused väga olulised neile, kes võib-olla mõtlevad, et kas tahavad ka selle tee ette võtta või mitte. Fakt on kahjuks see, et väiksem riidenumber õnne või rahulolu enda üle ei too ja pigem muudab inimest kriitilisemaks enda suhtes.
      Loodan, et inimesed suudavad ennast analüüsida ja tabada ära, et kas enesearmastus on ikkagi pidevalt esikohal, sest see ju kõige tähtsam :)!

      Kustuta