kolmapäev, 23. august 2017

Fitness teemal UpDate: praegused eesmärgid ja kuidas vahepeal läinud on.

Ma pole juba ammu kirjutanud oma treeningutest ning toitumisest ja mis eesmärgid mul hetkel üldse on ehk siis mille nimel töö käib. Võin ausalt tunnistada, et igapäevane makrode lugemine oli minu jaoks vahepeal viimane asi, mida teha tahtsin. Operatsioon ja sellest taastumine ning sellele järgnenud poolteist kuud haigla ja arstide vahet jooksmist mõjus mulle väga rängalt. Oli periood, kus olin peaaegu kindel, et mul on vähk ning elu ei ole enam elamist väärt või siis vastandlik arvamus, et ma pean elama just täie rauaga, sest ma ei tea kaua mulle aega üldse antud on. Kui sain taas treeningutega alustada (2 nädalat peale operatsiooni oli esimene 10km jalutuskäik juba) kuu pärast operatsiooni, siis läks emotsionaalse tasakaalu hoidmine ka palju lihtsamaks. Treening on minu teraapia, minu rahusti. Mul tekib ärevus üsna kergesti ja samas on ka pingeid igas päevas piisavalt palju ning minu iseloom ja muretsev natuur vajab lihtsalt füüsilist välja elamist. Ehk siis trennimotivatsiooniga pole mul kunagi probleeme olnud. Ma armastan trennis käia, raskusi tõsta, higistada ja tunda oma keha tugevnemas. 
Mul on lümfiga endiselt probleeme ja see on minu nõrk koht (tervise seisukohalt). Septembris lähen tagasi kontrolli ja tehakse taaskord megakallis uuring, aga see on vajalik, et kui juhul peakski kunagi asi vähini arenema, siis saadakse sellest võimalikult vara teada. See oli alguses väga raske....elu pommi otsas, aga nüüdseks olen sellega rahu teinud ning suudan oma elu elada nii, et ei mõtle sellele ning püüan teha endast kõik oleneva, et vähiriski minimeerida. 

Toitumisega on olnud raskem. Suvel on üldse kiusatusi väga palju (värsked marjad eelkõige ja õunad)  ja see pikk periood, kus justkui kõike võisin süüa ja makrosid ei lugenud, tegi uuesti ree peale saamise väga raskeks. Kui lõpuks kaalule astuda julgesin, siis olin ikka väga üllatunud. Oma keha vaadates ei arvanud ma kunagi, et nii palju juurde oleksin võtnud. Trennis käisin ka ju ikkagi 5x nädalas ja põletasin igal treeningul 800-1000kcal....kuidas see kaal siis niimoodi lisandus?? Riided läksid ka kenasti selga ja cm ei lisandunud ka eriliselt (nendel pidasin silma peal, kuigi kaalul ei käinud). Aga kui ikkagi reaalselt vaatan, siis eks saan veidi rohkem ikka pekki pigistada ja kusagilt kinni võtta ning praegu progressipilte tehes on näha, et enamus rasva on lisandunud seljale, mida ongi raske endal tajuda. Kindlasti olen kasvatanud ka lihasmassi (varsti plaan ka DEXa uuring teha, et näha täpsemalt, et mis seis on), sest kui võrdlen pilte, mis tehtud samas kaalus kui praegu olen, siis pilt on hoopis teine. Mul ei olnud siis mingit lihasdefinitsiooni, kuid praegu on see olemas, nii et kehakoostise muutus on väga märgatav eelneva aastaga.  
Mul on hea meel selle üle, et tervis on taastunud pikast defitsiidis olemisest ja ma sain ka täiesti iseenesest (ehk siis rohtudeta) oma menstruatsiooni tagasi. Sellele aitas kindlasti kaasa suur pingelangus, sest ma ei ole juba aastaid tundnud ennast nii õnnelikult ja rahulolevana kui praegu. Ma saan olla mina ise ja teha seda, mida ise tahan ning õigeks pean. Sinna alla kuulub ka sellise keha loomine, mida endale soovin. Enam ei pea ma kuulama arvustusi oma lihaste osas (nt kui mehelik ma ikka olen) ja laskma ennast mõjutada ebakindlatel inimestel, kes minu halvustamise läbi iseennast paremini soovivad tunda. Siinkohal ka väike elutarkus- ümbritsege ennast enesekindlate ja positiivsete inimestega. Toksilised ja energiat imevad inimesed ei too midagi head, mitte kunagi! 

Praeguseks olen siis jällegi väga ree peale saanud ja kaal on taas vaikselt langema hakanud peale seda kui pedaali veidi maha võtsin (siinkohal suured tänud treenerile taaskordse hea ja asjakohase nõustamise eest). Jälgin makrosid igapäevaselt, aga kui on valke, rasvu või süsikaid 1-3g üle või puudu, siis ma ei aja ennast enam hulluks selle pärast. Kui õhtul on kõht ikka mega tühi, siis võtan mõne hapukurgi lisaks. Kui hommikupudrule läheb 5g rohkem mustikaid, siis ei korja neid tagasi. Käin ka väljas söömas vajadusel ja estimate´in makrosid MyFitnessPal abiga.... ühesõnaga teen seda kõike 1000x normaalsemalt ja selle üle on mul ülihea meel! 
See cut (rasvaprotsendi alandamise periood, dieet) on puhtalt minu enda otsus ja seekord teen seda enda jaoks. Mul pole mingeid võistlusplaane, (kuigi täielikult ka ei välista kunagi ikkagi võistlemist)vaid tahan lihtsalt ennast oma kehas hästi tunda ja näha atleetlik välja. Tahan näha, et mis seekord välja koorub ja kui palju mu keha selle 1,5 aastaga järjepidevalt lihastreeninguga arenenud on. Ma ei saa kunagi "valmis", sest fitness on minu elustiiliks...see pole mingi 8-nädalane challenge või dieet. See on see, mida ma armastan ning minu elu osa. Kõigil on tõuse ja mõõnasid ning mõõnad meenutavadki meile tavaliselt meie why´d ehk siis miks me midagi teeme nii nagu me seda teeme ;). 

Tahtsin selle postituse teha, sest varsti hakkab ülikool (4. aasta juba) ja mu laps läheb 1. klassi ning seetõttu ei tea palju mul aega blogimiseks jääb. Olen väga suures ärevuses ning muretsen, et kuidas ma hakkama saan ning kas suudan olla piisavalt toetav ja tema jaoks olemas. Samas, minul ei olnud kedagi toetamas. Vanemad olid pidevalt tööl ja oma asjadega hõivatud, kuid mina olen teadlikult otsustanud sel aastal mitte ülikooli kõrvalt tööle minna, sest tahan lapse jaoks maksimaalselt olemas olla. Täiskohaga ülikoolis käimine ei ole mingi meelakkumine ja see võtab ikkagi väga palju aega. Olen nii tänulik, et saan endale mitte töötamist lubada tänu oma vanavanematele. Olen siiani rabanud ja tõmmelnud (oma äri pidamine, õpetajatöö kooli kõrvalt jne jne...)  ning suudan seetõttu sellist privileegi ülimalt hinnata. 
Mis siis muud kui täiskäik edasi- vaid me ISE suudame oma unistusi täita


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar