pühapäev, 24. detsember 2017

2017 - mu elu raskeim, kuid parim aasta! 2018 eesmärgid :)!

Ma isegi ei tea, et kuna ma selle postituse valmis saan, aga tunnen, et pean selle aasta ikkagi kuidagi kokku võtma. Ma ei suurusta kuidagi, kui ütlen, et 2017 oli minu jaoks elumuutev ja suurte raskuste ning muutuste aasta. Aga kuna olen tänud sellele meeletult arenenud, siis pean seda kõike ikkagi pigem heaks.
Aasta algas pigem positiivselt ja eesmärk 2017 kevadel bikiini fitness lavadel olla, oli raudkindel. Üsna pea jõudis stress mulle jälile ning kaal seisatas. Lisaks tekkisid meeletud ärevushood (nt ärkasin öösel üles ja kartsin, et olen jälle ülekaaluline üleöö) ja mu mina-pilt oli täiesti väärastunud. Ma reaalselt nägin, olles oma elu parimas vormis, peeglist "rõvedat ja paksu inimest", jah, just niimoodi ma endaga sel hetkel oma peas rääkisin (sellest ajast ka postitus siin blogis). Ma isegi ei oska praegu öelda, et kuna see mõtlemine selliseks muutus, sest prepi alguses oli ju kõik korras. 
Peale täielikku mentaalset breakdowni oma vanemale õele, võtsin ma ühendust treeneriga ja rääkisin ka temale, et mis tegelikult minuga toimus (ja ei...mul ei olnud toitumisega mingeid probleeme, ma ei libastunud, ei kukkunud õgima ja trennides andsin ka endast 100%, aga asi oli puhtalt mentaalsuses). Sellepeale otsustasime siis prepi pooleli jätta ning alustada reverse dieediga, sest selleks ajaks olin defitsiidis olnud juba pea aasta jagu ja kaotanud üle 15kg oma kehakaalust. Keha oli täiesti läbi omadega.
Reverse dieet oli mega raske, aga ma sain sellega hakkama. Mul ei olnud väga raske makrodest kinni pidada ja trennid läksid ka järjest paremaks. 
Kõige rohkem mõjutas sellel ajal (ja nüüd tagasi mõeldes ka prepi ajal) mind tegelikult minu ebatervislik paarisuhe. Ma olin selleks ajaks olnud oma lapse isaga koos peaagu 9 aastat (minu elu esimene ja selleks hetkeks viimane suhe). Meie suhe oli tegelikult juba algusest peale lahku-kokku ja isiksuse poolest ei ole me kunagi sobinud. Meie esimene lahkuminek oli juba siis, kui olime vaid 3 kuud koos olnud.... ja sellest ajast peale see jama tegelikult käis. Aga las see jääda...see ei olegi normaalne, et sa 15-aastaselt tead, kes sa oled ja mida elult tahad ning oskad kohe esimesel katsel endale õige parteri leida...jah...mõnel joppab, aga mina pole üks neist. Ja lisaks võin ka öelda, et olen ju täna, 25-aastasena, täiesti teine inimene kui olin 15-aastaselt. Ma olen igavesti tänulik, et see suhe kinkis mulle mu imelise tütre, kelle üle olen iga päev tänulik ja ma tõesti ei kahetse, et juhuse tahtel nii noorelt emaks sain. Jah....mu teismelise iga (18-aastane on veel tegelikult teismeline) oli seetõttu meeletult raske ja pingerohke, aga see on teinud minust sellise tugeva inimese nagu ma täna olen. Lõplikult lahku läksime me eksabikaasaga juba veebruaris, aga ametlikult sain lahutuse juulis 2017....ja no tegelikult halb, ebatervislik ja düsfunktsionaalne suhe oli kestnud meil juba aastaid selleks ajaks. Mu eks on tegelikult imeline inimene, aga me lihtsalt mõjusime teineteisele niimoodi, et muutusime koos olles enda halvimaks versiooniks, igas mõttes. 
Seega sai suur eluetapp minu elus sellega läbi ja selles osas pole ma kunagi olnud nii õnnelik ja rahul kui praegu. Ma olen nii meeletult palju selle aastaga suhete osas õppinud ja aru saanud, kui väärastunud oli minu arusaam paarisuhetest eelnevalt. Minu enda vanemad kemplevad siiamaani...nad on mingi 20 aastat tagasi juba lahutanud...ja nende lahutus oli väga väga väga inetu ning eks tänu sellele elukogemusele olid ka minu arusaamad paarisuhetest veidi väärastunud. Ma kartsin, et minuga juhtub sama, kui lõpetan suhte, mis ei toimi. Kartsin jätta last isata, kartsin kõike seda, mida ise lapsena kogesin, aga täna saan öelda, et kõik läks 1000x paremini kui seda olin arvanud ja minu ainuke kahetsus ongi see, et seda sammu varem ei astunud. 

2017 aprill oli mul soolesulguse tõttu, mis tegelikult siis operatsiooni ajal lahenes ja nad mu soolt lõikama ei pidanudki, erakorraline operatsioon, mille käigus avastati rohkelt suurenenud lümfisõlmi mu kõhus. Sellest kulmineerus edasi mitu kuud haigla vahet käimist/ravil olemist, uuringuid ja tohutult halba tervist. Olin mingil hetkel 100% kindel, et mul on lümfivähk ja nad isegi leidsid ühe kolde, mida pidin jälgima ja kordusuuringutel käima, aga septembris 2017 uuringus selgus, et ka see kolle on täiesti kadunud, nii et vähioht on 0.....see õnnetunne, mis mind sel hetkel valdas, see on kirjeldamatu! 

Mingil hetkel kevade lõpus saingi ma aru, et AITAB! Ma pean saama välja sellest mustast august, kuhu kõik need kannatused mind viinud olid ja seda ma tegingi. Ma tõesti võtsin ennast kokku. Hakkasin jälle treenima järjepidevamalt ning tegelikult....kohe kui sain/kui arstid lubasid, sest lihastreening ja jõusaal, need on minu jaoks sellised asjad, mida väärtustan väga kõrgelt. Kõik see, mida kogesin oma haigusega, see pani mind veel rohkem tundma, et pean hindama neid hetki ja neid päevi, kus saan treenida, elada, hingata. Me kolisime peale lapse lasteaia lõpupidu praegusesse elukohta ja see aitas nii palju kaasa hea vaimsuse hoidmisele ja oma uue elu üles ehitamisele. Ma tervenesin....nii seest kui väljast ja praegu tagasi mõeldes olen lihtsalt nii tänulik ka nendele kannatustele, sest need on mind nii palju muutnud ja pigem ikka paremuse poole. 
Ma olen selle aastaga õppinud elus hindama seda, mis on päriselt oluline - pere, tervis, elurõõm, hingerahu, armastus nii enda kui teiste vastu!

Suhetes on tähtis leida enda kõrvale inimene, kes on õhk sinu tulele. Kes innustab, sind olema parem inimene ja süstib sinusse eneseusku, mitte ei ole pidev sangpomm sinu jala küljes. Usun, et paarisuhte toimise jaoks peaks iga inimene enne ise tervik olema ning siis saavad kaks tervikut ühenduda ning koos edasi areneda ning kasvada :).

FITNESS eesmärgid aastaks 2018: 
Aasta treeningute kokkuvõtte teen ma järgmise kuu kokkuvõtte ajal, aga üldjuhul võin öelda, et see aasta oli isegi haigusest hoolimata vägagi sportlik. Kohe kui sain, hakkasin treenima ja enne seda rõhusin lihtsalt rohkele liikumisele, jalutamisele.
Ütlen ausalt, et mul oli plaan kevad 2018 lavale jõuda, aga treeneriga üheskoos otsustasime hiljuti siiski veel areneda ja praegu on siis plaan 2018 sügis teha selline vorm, mis oleks ka juba arvestatav vorm, mitte lihtsalt kogemuse pärast võistlemine. Jah....aeg näitab, aga praegu usun endasse ning see on minu SUUR SUUR KIRG, mis ei kustu. Minu suurim hirm ongi ehk see, et ehk mulle see lavaline pool üldse ei meeldi.

Seega on nüüd käes jõulud, kus saan toitu nautida koos perega ühise laua ääres. Eelmine aasta olin sel ajal prepil ja võtsin kaasa oma toidu karbiga ja ka nüüd on olnud sünnipäevi jne, kus karpidega käisin, sest olin ju tegelikult prepil. Dieet kestab tegelikult edasi praegu ja plaanis on veel umbes 5kg kaotada ja rasva% viia sinna 18-21% vahemikku enne lihasekasvatamist, et anda hea põhi sügisprepi jaoks, aga me teeme seda aeglaselt ja jätkusuutlikult. Kaloraaz on juba teist nädalat kõrgem 2300kcal ja nüüd lõpuks kaal jälle langema hakanud. Keha läks vahepeal liiga stressi ja peab ka tõdema, et koolis oli ju ka väga pingeline aeg - eksamid, kontrolltööd, tähtajad.

A...ja lõuatõmmetes tahan ka tugevamaks saada ja lõpuks neid oma keha raskusega palju palju teha jõuda :D ja üleüldiselt tugevamaks ja tervemaks inimeseks saada. Tervis ongi tegelikult siin elus ju kõige kõige tähtsam ;)! Olen nendega suuuuuuure arengu juba teinud ja iga nädal katsetan piire ja üritan edasi areneda. NII närvi ajab see, et kui ma kasvõi ainult ala väikese varba lillale lindile panen, siis jõuan ennast üles tõmmata, aga täiesti ilma kummita lasen ennast vist liiga alla või on lihtsalt mingi mentaalne blokk. Jõu poolest peaks ma juba suutma vähemalt ühe ilma mingi abita ära teha, aga tehnikaga pean veel tööd tegema....aga see tuleb kindlasti ära :D
Ma ütlen ausalt, et mul on veidi ärevust seoses jõulusöömaaegadega. Ma praegu mõtlen küll, et mul ei ole isusid megalt ja suudan hoida ennast tagasi jne, aga ma ju ei tea, mis tegelik reaalsus tuleb.......eks saan sellest siis hiljem kirjutada. Video minu insta storyst: 


Elueesmärgid 2018: 

  • lõpetada 4. ülikooli aasta edukalt sh teha ära seminaritöö, mis on mu magistritöö teoreetiline osa (sellega alustan nüüd talvisel vaheajal ja püüan võimalikult palju tehtud saada); Läbida ka edukalt kevadine pikk praktika ja õppida ning areneda eriala valdkonnas. 
  • Leida tööd õpetajana sügiseks 2018. Tegelikult tuleb ka praegu pidevalt pakkumisi, aga ma tahan pigem keskenduda sellele, et sel õppeaastal ülikoolis kõik mahukad asjad ära teha, et järgmisel õppeaastal saaksin siis täiskohaga töötada ja magistritööle keskenduda :). 
  • Olla hea ema oma lapsele ja jätkuvalt toetada tema arengut ja kasvamist tugevaks, enesekindlaks ja ennast armastavaks nooreks naiseks. 
  • Leida võimalikult palju võimalusi oma lapsega kvaliteetaja veetmiseks (nt. 29.detsember läheme Tallinna Taukari kontserdile, kes on tema lemmik artist, aga sooviks ka rohkem SPA külastusi jne temaga ette võtta). 
  • Olla õnnelik ja areneda oma praeguses paarisuhtes. 
  • Olla toeks oma vanavanematele ning leida rohkem aega, et nendega kvaliteetselt aega koos veeta. 
  • Leida rohkem aega oma õdede jaoks ja veeta rohkem aega oma vanema õe lapsega. Olla oma vanemale õele sama palju toeks kui tema mulle on! Tõsiselt üks kallimaid inimesi mulle ja mul nii hea meel, et meie suhe nii palju arenenud ja paranenud on! :) 
  • Jätkata enesearendamist nii mentaalselt kui füüsiliselt. Olen praegu oma elus jõudnud etappi, kus väärtustan ja armastan iseennast just sellisena nagu ma olen. Jah, püüd paremuse suunas on pidev, aga usun, et see ongi vajalik, sest niimoodi me inimestena arenemegi. 
  • Reisida - praegu on plaan juulis 2018 Norra reis, aga kui võistlustega plaanid rohkem paika saavad, siis ehk reisin võistlustega seoses pigem ja sellised niisama puhkereisid jätan aastasse 2019. Igatahes tahan maailma veel palju näha ja kui ülikool saab lõpetatud, siis on see mu põhieesmärgiks, et ka reisimiseks aega leida ning lõpuks elama hakata :)!

See postitus sain nüüd väga pikk ja isiklik, aga selline ma olengi - vahetu ja tõeline. Vahel isegi liiga, aga olen püüdnud seda maha timmida ja mitte ka liiga haavataks ennast siin interneti avarustes teha :D. Eks trolle ja õelaid inimesi on igal pool, kuid ma usun pigem inimeste headusesse ja olen nii tänulik igale inimesele, kes on mulle positiivset tagasisidet selle blogi kohta andnud. Tunnen järjest rohkem, et inimesed leiavad enda jaoks siit midagi kasulikku ning sellest, et ma siin enda katsumustest ja läbi elamistest kirjutan on ka teistele reaalset kasu :).
Lõpuks peangi seda blogi eeskätt enesearengu päevikuna - teekond parima iseendani! 

2 kommentaari:

  1. Väga armas ja südamlik postitus.
    Keep going, girl! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan julgustuse ja heade sõnade eest! :)

      Kustuta