neljapäev, 12. aprill 2018

Vaimne tervis on tähtsam kui füüsiline tervis?

See postitus on eelkõige mõeldud inimesele, kes tahab ennast muuta, kes on ehk muutusi üritanud isegi läbi viia, aga on siiski langenud enesesabotaasi küüsi. See postitus oleks mind isiklikult aasta tagasi palju aidanud ja ka nooremana. Need on puhtalt minu enda tähelepanekud, asjad mis on mind aidanud ja mida olen õppinud läbi kasvamise. 

Kui me vaatame inimesele peale, siis võime eeldada kui terve ta on. Ilmselgelt haiglaslikult ülekaaluline inimene on paljude arvates äärmiselt ebatervislik. Tegelikus on aga selline, et ülekaaluline inimene võib olla kordades tervem ja paremate tervisenäitajatega kui see kõhna tüdruk, kes vaid salatist ja kanast toitub. 
Teine asi, mida me silmaga kunagi ei näe, on inimese vaimne tervis. Sotsiaalmeedias kajastatakse vaid oma "kõrghetki" ja väga vähe räägitakse raskustest ja vaimsetetest takistustest, mida me kõik teatud hetkedel ületame. 
Mina olen oma elus väga palju läbi elanud ja tänu sellele olen saanud aru kui tähtis on tegelikult just peas kõik jonksu saada ja seda korda ka pidevalt hoida. See ei ole kerge ja see ei tule iseenesest, sest iga päev on uued väljakutsed ja uued probleemid. Motivatsioon on ka selline tore asi, mis tuleb ja läheb. Distsipliin on see, mis on enda teha ja on jäävam. 

Miks nii paljud väliselt ideaalsete kehadega inimesed on tegelikult meeletute komplekside küüsis ning teevad pimeduses asju, mida isegi endale ei suudeta tunnistada? Miks nii palju on rahulolematust, teiste maha tegemist ja solvamist selleks, et siis iseennast selle arvelt paremini tunda? 

Mina pean selle kõige põhjuseks seda, et inimesed ei kipu väga iseennast reflekteerima - Miks ma midagi teen just nii nagu ma seda teen? Mis mõjutab minu otsuseid? Miks ma saboteerin iseenda unistusi? Miks ma olen endaga nii rahuolematu? Miks ma söön, kuigi ma pole ju TEGELIKULT näljane? =kõik need on küsimused, mida olen pidanud ka ISEENDALT küsima!

Minu elus tuli kaalunumbri ja minapildi kohapealt jätkusuutlikum muutus alles siis kui sain aru, miks ma pidevalt ikkagi kippusin juurde võtma ning oma jõupingutusi nullima. Jah, ma sain mingiks ajaks ree peale, aga ma alati langesin sealt maha. Ma alati naasesin oma vanade eluviiside juurde. 
Selle tegelik põhjus oli eelkõige vaimne. Lapsepõlve trauma + koolinarrimine. Mind narriti, sest olin pikk. Mind narriti, sest 13-aastaselt hakkasin ma suure kiirusega naiseks arenema ja vanemate lahutus ning väga rasked emotsionaalsed läbielamised panid mind ka rohkem sööma, seejuures mu aktiivsus langes ja ülekilod kogunesid kiiresti. Need läbielamised põhjustasid selle, et iga kord kui ma saavutasingi tervisliku vormi ja parema eluviisi, hakkasin ma ikkagi ennast lõpuks taas saboteerima, sest mu peas kõlasid ikka veel need narrimised ja see, et ma ei ole kunagi kellegi jaoks piisavalt hea olnud. Eks mul on tugevalt ka see keskmise lapse sündroom, mis mind elus saadab, aga just see eneseväärtuse leidmine ja see otsus - MA EI OLE SEE, KELLEKS MIND KUTSUTI! MA EI VÄÄRINUD SELLIST KOHTLEMIST ja see EI DEFINEERI MIND INIMESENA! 
2 aastat tagasi sain ma aru, et need hääled, mis lapsena mu pähe jäid "paksperse!" "Oi...sa oled nii paksuks läinud...." jne jne... mida mu sugulased ja klassikaaslased mulle pähe olid pannud, need olid minuga ka täiskasvanuna. Need olid need, mis pidevalt mind panid uskuma, et MA EI VÄÄRI ENDA UNISTUSTE TÄITUMIST! 

Ma sain lõpuks aru, kui palju oli minu eluvalikuid mõjutanud minu lapsepõlv. Ja minu arvates ongi KÕIGE TÄHTSAM aru saada, et miks midagi tehakse. Alati on igal asjal põhjus, igal käitumisel motiiv ja kui me suudame seda endale teadvustada, siis suudame ka oma käitumisharjumusi muuta
See ei ole kerge ja nõuab pidevat tööd, sest sellised juurdunud asjad on väga visad meid terve elu mõjutama, aga see on võimalik! 

Seetõttu ma tahangi selle postitusega öelda, et tasub panna tähele oma elus olnud läbielamisi ning mõelda, et miks olete ehk siiani alla andnud? Miks ma peab alati uuesti alustama teed parema endani? 

Praegu on kevad ja paljud alustavad tervislikumate valikute tegemisega, aga siinkohal võiks hakkata ka juba looma vaimseid harjumusi, mis aitaksid seda teekonda ka jätkusuutlikult terve elu edasi käia! ;) 

Minul aitab väga väga palju päevapäeviku pidamine. Hakkasin seda esialgu pidama une parandamiseks, aga nüüd saan aru, et see aitab mul kõiki eesmärke palju paremini täita ning on meeletult aidanud ka ärevuse maha surumiseks elu raskematel aegadel. Meil kõigil on raskeid päevi, kus tundub, et miski ei lähe õigesti ja kõik on halb ja paha ja raske, aga siis tulebki abiks päevapäevik, kuhu saad kõik need mured kirja panna ja peast justkui ära visata! 
See aitab näha oma elu kaugemalt. See on justkui väike teraapiasessioon iga päev :D. Minu elu on see väga palju muutnud ja olen väga tänulik, et seda pidama hakkasin. 

Mida võiks päevapäevikusse kirja panna? 
  • Mina kirjutan igal hommikul peale hommikusöögi söömist vähemalt 3 ASJA MILLE ÜLE OLEN TÄNULIK. Nt soe vesi kraanist (vahepeal külmusid torud kinni ja no tõesti....see on imeline kui sul tuleb kraanist sooja vett :D) või toetav pere...jne jne... Meil on ju tegelikult nii palju asju, mille üle tänulik olla. 
  • Nädala algusesse kirjutan punktid, mis vastavad küsimusele - Mis teeks selle nädala edukaks? Sinna kirjutan asjad, mida kindlasti peaksin selle nädala jooksul valmis jõudma/saama ja see aitab mul oma kooliasju paremini planeerida ja samas vähendab oluliselt mu ärevust suure koormuse juures. Nädala lõpus vaatan alati selle nimekirja üle ja nii hea tunne on oma seatud eesmärke saavutada. 
  • Mõtted - selle alla kirjutan lihtsalt kõik selle, mis mu peas on. See on nagu teraapia, sest saan ära kirjutada kõik mured ja probleemid, mis enne kirjutamist mu hingel on. Seejuures põleb mul alati laual ka küünal ja ma tunnengi, et kõik halb saab justkui ära põletatud :D. 
  • Alguses kirjutasin ka seda eraldi, et mis läks hästi sellel päeval ja mida saaksin paremini teha. See aitas ka väga palju, aga praegu ma nii pikalt enam ei kirjuta vaid võtan need mõtted ka mõtete all kokku ;). 
  • Lisaks võib kirjutada motivatsiooni sõnumeid ja affirmation kirjeid ehk siis julgustuseks mõned laused, et mis aitaksid ehk ka taaskord oma olukorda kaugemalt vaadata ja leida seda ENESEUSKU, mida me kõik vajame ;). 

Ma nii loodan, et sellest postitusest on kellegile ka midagi kasu ja ehk hakkate ka mõtlema, et miks teatud asjad elus ei lähe nii nagu te soovite, et need läheksid. 
Lõppude lõpuks võiksime me kõik oma elu rooli ise keerata ja vähem lasta inimestel meid kõrvale juhtida. Lisaks on tähtis ka ise enda parim sõber olla ja mitte ennast saboteerida. See on ka põhjus, miks ma olen niiiiiiiiiiii tänulik, et ma õpetajaks õppima läksin. Sealt tuligi mul see arusaam üldse, et ennast on vaja reflekteerida, sest ilma selleta on VÕIMATU ARENEDA ja mis on elu ilma arenguta? 
Mul endal on ka veel pikk tee käia. Iga päev õpin midagi uut, iga päev on väljakutse nii tervisliku minapildi hoidmisel kui ka üldse tasakaalu hoidmisel. 
Kaunist kevade jätku Teile kallid lugejad ;)! 



2 kommentaari:

  1. Tõsi, olles ka maadelnud oma peegelpildi ja kehakaaluga, tekkis mul endale paar küsimust, et mis on see minu põhjus, miks ma seda teen, sest tõelised sõbrad ja mu tulevane armastab mind minu olemuse, mitte välimuse pärast. Aga ometigi on meie keskel nii palju neid, kelle süda karjub sees, sest kuidagi peab siia maailma ära mahtuma. Ei pea, see maa siin on vaid ajutine koht, kus ei peagi olema kerge või lillepidu. Elus on katsumused ja möödapanekud millekski head. Mina olen näiteks tänu usule Jumalasse leidnud alati põhjuseid, miks naeratada inimestele, kui nad sinu vastu tõrva pritsivad. Pane kasvõi korra end selle inimese asemele ja mõtle, miks ta nii käitub. Isegi piibel ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast ehk kõik see, mis sa teed tuleb sulle tagasi. Eneseanalüüs on oskus, mis on omandatav ja kui sa seda teha oskad on suurepärane. Imetlen sind Piret, et sa oled hoolimata oma elu keerdkäikudest saavutanud nii palju ja lähed edasi, sest me kõik oleme siin elus tegelikult loodud võitlejateks. Meile on antud omad annid ja oskused, milles oleme eriti head. :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan sind Maarja. Olen sinuga täiesti nõus! Iga katsumust tuleb võtta kui õppetundi ;). Iga asi, iga inimene on tulnud meid siia õpetama.
      Tihti ongi põhjuseks, miks inimesed teisi kritiseerivad, just nende enda sügavad hirmud ja ka kadedus suures osas. Tihti ei tunnistata neid asju endale. Ei juleta endale otsa vaadata, sest see ongi ju kõige hirmsam asi maailmas - olla endaga päriselt aus! Sinu "Jumalasse leidnud alati põhjuseid, miks naeratada inimestele, kui nad sinu vastu tõrva pritsivad." SUPER! Nii ongi kõige õigem! Naeratada vastu, teada enda põhjuseid ja tõekspidamisi ja minna sirge seljaga eluga vastu.
      Tänan sind alati positiivsuse eest ja ma usun ja ka näen, et sa oled ka aja jooksul meeletult arenenud ja iseendaga, vähemalt mulle tundub nii, ka rahu teinud :). Päikest sinu päeva!

      Kustuta