pühapäev, 12. august 2018

Mida fitness mulle õpetanud on? Mida võiks teada enne võistlusdieediga alustamist?

Kuna mulle tundub (ja tegelikult see ei ole mingi uus uudis), et praegusel ajal tahab iga teine fitnessi lavale astuda ja end sel viisil proovile panna, siis mõtlesin, et teeks postituse sellest, mida mina selle 3 aasta fitness-elustiili elamise jooksul õppinud olen. Need on puhtalt minu arvamused, kogemused ja ma ei eeldagi, et kõik samal arvamusel oleks. See on lihtsalt minu teekond ja just seda ma ju siin blogis kajastada soovin. 

Minu eellugu lühidalt: 
Kui mina taas oma kaalulangetusteekonda 2016 aasta märtsis alustasin, siis oligi minu eesmärgiks saada maha kaal, mis lisandus meeletu kiirusega peale maanteeratta hooaja lõpetamist. Enne fitness ja makrode maailma juurde jõudmist polnud mul õrna aimu sellest, kuidas üldse tervislikult on võimalik kaalu langetada ja mul puudusid igasugused algteadmised toitainetest - nii mikro- kui makrotoitainetest. Ma pole kunagi olnud meeletult ülekaaluline, aga siiski olen olnud 20kg raskem, kui ma praegusel hetkel olen. Seejuures mitu aastat kõikunud -+10kg ehk siis 80kg ja 90kg vahel, sest ma ei muutnud oma elustiili, vaid arvasin lihtsalt, et söön vähem..teen meeletult trenni ja jah, see toimiski, aga ma ei suutnud kunagi seda jätkusuutlikult teha, sest mingil hetkel andis keha alla + ma ei olnud leidnud enda jaoks treeningut, mida tõeliselt nautinud oleksin. 
Arvasin kunagi, et ma ei saagi tagasi oma teismeliseea kaalu, mis oli enne lapse sündi (PS! Jah, ma sain oma tütre väga noorelt, 18-aastaselt). Esimese prepiga see õnnestus ja jõudsin oma täiskasvanud ealise elu parimasse vormi, aga lavale ma siiski ei jõudnud. Miks? 
Mu minapilt väärastus ja sellest olen ka siin blogis juba eelnevalt kirjutanud. Lisaks kaotasin meeletult lihasmassi, sest lõpuks olin kokku defitsiidis 11 kuud, millest 6 kuud päris rängas, sest oma peaga olen alati enda vastu liiga karm olnud. Siinkohal tuli appi treener, kes aitas mul jätkusuutlikumalt otsuseid teha ja oma keha paremini kohtlema hakata. 
Siis tuli soolesulguse operatsioon + lümfivähirisk 2017 kevadel, mis lõi võistlusplaanid täiesti sassi (saate taas blogist selle kohta lisaks lugeda kui soovi on) ja lisas ka veidi rohkem lisakilosid, kui oleksin tahtnud, sest kui sa enne teed ikkagi 5x nädalas mega raskelt trenni ja siis järsku ei saa enam midagi teha + masendus ja depressiooni poole kalduvus (sinna perioodi jäid väga väga suured elumuutused), sest kogu su senine elu varises justkui kokku....no jah...see oli raske periood, aga OLEN NII TÄNULIK SELLE EEST! Sest tänu sellele olen täna just see inimene, kes ma praegu olen. 
Siis sügis 2017 prep, mis jäi pooleli jällegi tervise halvenemise ja taas liigselt pikalt defitsiidis olemise tõttu + treeneri arvamus (mis oli ka õige), et mul endiselt pole veel piisavalt lihasmassi, et lavale ronida....ühesõnaga olen teinud 2 peaaegu korralikku võistlusettevalmistust, mis mõlemad on jäänud pooleli valdavalt terviseprobleemide tõttu - kas siis mentaalse või füüsilise tervise. 

Mis siis seekord teisiti on? 
Esiteks mainingi ära, et ma olen NII TÄNULIK, et need eelmised korrad mul "luhta läksid". Ma õppisin nii meeletult palju neist ja usun, et just kõik see aeg on mulle praegu kasuks tulnud. Ma olen selle aja jooksul suutnud ennast harida nii toitumise- kui treeningteemadel ning seeläbi kasvatanud eneseusku. 
Ma ei ole pime lammas, kes määgides kuulab. Teadmised annavad meile võimaluse kasutada kriitilist mõtlemist ning teha seeläbi paremaid otsuseid ja seetõttu tooksingi välja kõige tähtsamad punktid, mida mina selle 3 aastaga siis õppinud olen.....ja seejuures olen kindel, et mul on veel meeletult palju õppida: 


  • Kaalunumber ei too rahulolu endaga, enesearmastust ega õnne! 
Olen hetkel oma elu parimas vormis ja see on fakt, aga sain juba eelmiste dieetidega aru, et see kaalunumber ei oma tegelikult endaga rahulolemise puhul mitte mingisugust tähtsust. Naised enda suhtes ja ühiskond on igavesti kriitilised ning kellegi jaoks oled sa ikka liiga paks või liiga kõhn. Ma vaatan imetlusega naisi, kellel on kaunid kurvid ja nad on õnnelikud ning rahulolevad oma keha suhtes. See peaks olema igaühe eesmärk ning alustada võistlusdieeti selle mõttega, et "siis ma õpin ennast armastama" või "siis ma olen enda kehaga rahul", on PUHAS LOLLUS! Fitness muudab kehakuvandit nii väärastunuks, et see pigem süvendab neid probleeme, mis enesehinnangu osas on ja isegi inimesed, kellel enne võistlemist pole probleeme minapildiga, on tihti peale võistlemist siiski teatud hädade küüsis. See on üks osa, mille osas ka mina pidevat võitlust pean ning ma tõesti ei oska veel öelda, et kuidas ma oma keha vaadata suudan ja vaatan peale võistlemist. Ma tunnen praegu, et ma ei oska seda head vormi nautida, mis mul on, aga see on ka suures osas seetõttu, et ma olen realist ja tean, et laval edukaks olemiseks sellest hetkel veel ei piisa. Seetõttu teebki mind tegelikult nii kurvaks, et palju peavad lavale minemist enda kaalulangetus teekonna sihtpunktiks. See ei ole tervislik....see ei ole säilitatav ning tegelikult ei ole nii madala% elamine mingi elamisväärne elu. SEE VORM ONGI VAID ÜHEKS PÄEVAKS! Või siis mitmeks võistluspäevaks :D. 
  • Lihasmassi kasvatamine võtab meeletult palju aega ja rasket tööd. 
Kui ma vaatan nüüd pilte oma esimese dieedi lõpust, siis ma saan aru, miks treener mind võistlemisest loobuma julgustas....jah, ma olin kõhn ja sale, aga mul oli null lihast. Siinkohal nõustun ka välja ütlemistega, et esimene võistlushooaeg arvatakse endast palju paremini kui tegelik olukord on. Ka mina olen muutunud palju enesekriitlisemaks ja tajun nüüd palju paremini kui palju tööd mul veel teha on. Ma olen praeguseks varsti 3 aastat lihastreeninguga süstemaatiliselt tegelenud + veel kõik need aastad eelnevalt spordi tegemist ja ma olen ikka justkui alguses. Siinkohal võiks iga inimene ennast lahtiste silmadega vaadata (küsida ka teadjamate arvamust) ja oma eesmärgid vastavalt sellele seadma. VÄGA SUUR vahe on ka selles, et kas tahetakse lihtsalt lavale minna kogemust saama või tahetakse ka veidi võistlusmomenti pakkuda. Fakt on see, et tase läheb iga aastaga järjest paremaks ja kui sa ei ole just geneetiline ime, siis nõuab lihasmassi arendamine aastaid ja aastaid tööd, nii jõusaalis kui ka toitumise koha pealt
  • KÕIGE TÄHTSAM SIIN ELUS ON LÄHEDASED INIMESED JA TÄNUTUNNE ELU EEST!
Ja selle kirjutangi niimoodi joonistähtedes, sest see on asi, mida ma IGA PÄEV ka endale meelde tuletan. Kui ma esimesel võistlusteks valmistumisel unustasin ära kõik muu elus (ja sel hetkel oligi kõik muu väga halb ja elasin elu, mida tegelikult endale ei soovinud) ja minu eluks oligi ainult fitness (ka peale dieedi lõpetamist), siis peale 2017 kevadel läbi elatud terviseprobleeme ja operatsiooni ning reaalselt surmahirmu tundmist, sai mulle selgeks, mis elus tegelikult tähtis on. Minu jaoks on kõige tähtsam minu tütar, minu vanavanemad ja minu õed! Kõike, mida ma siin elus teen, püüan ma teha nii, et mu tütar saaks minu üle uhkust tunda. Et ta oleks õnnelik ja rahulolev ning, et tal oleks nii emotsionaalselt kui füüsiliselt tervem elukeskkond kui minul kasvades oli. Ka praegu...võistlusdieedi kõige raskemal perioodil, püüan ma eelkõige just tema jaoks olemas olla. Kõik muu võib kannatada, aga temaga seotud kohustused peavad olema täidetud. Valdavas osas on see mul ka õnnestunud, aga on ka päevi, kus ma õhtul tõesti ei jaksa väga elavalt temaga vestelda või kurjustan ehk veidi rohkem kui peaksin, kui ta mõne "pahandusega" hakkama saab.
Lisaks olen õppinud, et oma keha peab austama ja olema tänulik. ENAMUSTEL MEIST ON PRIVILEEG TREENIDA, LIIGUTADA JA TOITUDA vastavalt oma soovidele ja eelistustele ning ma ei võta seda kunagi enesestmõistetavalt enam. See kui ma haiglas pidin olema ja ainuke võimalus oli mööda haiglat jalutada ja see oli ka juba suur edasiminek.....see ei unune mul kunagi. Nii, et kui ongi päev, kus tuleb hetkeks mõte, et ma ei viitsi trenni minna....siis tuletan endale meelde KUI VÄGA ma tahtsin nendel rasketel hetkedel leida seda rõõmu treeningust. 
  • Võistlusport ei ole mitte kunagi tervislik.
Vahet ei ole, mis spordiala teha. Kui sa soovid seda teha tipptasemel või vähemalt sinna poole liikuda, siis muutub see mingil hetkel ebatervislikuks. Siinkohal ongi tähtis endale riske teadvustada ja seejuures tulevad abiks taas teadmised. Ma tõesti julgustaks inimesi ennast harima enne võistlusplaanide tegemist, aga pean ka ütlema, et isegi mina õpin/mõistan alles nüüd teatud asju lähenedes tõelisele võistlusvormile. Sellise madala rasva% juures on selliseid asju, mida enne ette ei kujutagi. Näiteks juba see pidev näljatunne ning kogu psühholoogia, mis sellega kaasas käib. Jah, ma olen lugenud, olen kuulanud sadu podcaste jne jne, aga seda kõike oma nahal kogeda on ikkagi midagi muud. See on ka põhjus, miks naturaalsportlasena on NII OLULINE võtta piisavalt pikki ehitusperioode ja taastusaega võistluste vahel, sest see on kehale ikka meeletult raske ja see on taaskord selline koht, kus olen hetkel ise ka veel väga suures õppimisfaasis. 
Ma siiralt loodan, et ma suudan tagasi saada oma menstruatsiooni, mida mul nüüdseks juba aasta jagu olnud ei ole ja see saab olema ehitushooajal kindlasti minu eesmärkideks. 
  • Dieedist välja tulek on ALATI RASKEM kui dieet ise. 
Saavutasid oma eesmärgi, mis nüüd? Taaskord olen siinjuures nii tänulik, et olen neid faase tänaseks juba mitu korda läbinud. Kuigi jah...ma ei ole kunagi nii madalale jõudnud, nii et saan peale seda dieeti taas palju palju targemaks, aga siiski. Peale 11 kuud defitsiidis olemist, peale esimese dieedi lõppu....see oli ikka raske küll. Reverse dieet ei ole kerge. Vaikselt kaloreid lisada ja seejuures ennast edasi piirata, teades, et tegelikult võiksid ju justkui kõike süüa. See nõuab 1000x suuremat distsipliini kui võistlusdieedil olemine. Aga kui seda edukalt teha, on võidud suured. Mind motiveeris selle teekonna juures kõige enam see, et ma ei soovinud endale rasvarakke "juurde süüa" ja selline asi nagu "bodyfat overshooting" on täiesti olemas, googeldage kui huvitab ;). Ma olen õnnelik, et selle dieedi ajal ei ole mul tekkinud 20 restoraniga nimekirja, kuhu peale dieedi lõppu minna ning mu ainuke unistus on taas süüa vähemalt 2400kcal, et saaksin teha jälle oma rikkalikemaid pudruhommikud :D. Ma ju tean, mis mind ees ootab. See on minu elustiil ning kui ma ei taha jälle olla mingi 30 nädalat dieedil, siis on nüüd minu võimalus alustada parimast kohast. Ma ei ole ju kunagi päris võistluskaaluni välja jõudnud, aga nüüd saan teha kõike õigesti ja kavatsen seda teha ka. 
Minu puhul on suureks plussiks ka see, et ma reaalselt ei taha pidutseda ja see elustiil pole mind kunagi tõmmanud. Mulle ei meeldi alkohol ning kui ma ehk teinekord vanema õega klassi veini nautima läheks, siis see õnneks mu reverse dieeti hukka ei aja :D ja seda me kindlasti teeme ka. 
  • Võistlusdieet nõuab ohverdusi. 
Ükskõik kui hästi või halvasti seda teha...kui lühidalt või pikalt või mis kaalus alustada. Võistlusdieet on ekstreemsus ja mingist ajahetkest alates sul lihtsalt ei ole enam energiat, et käia väljas ning isegi kui olla hea enesedistsipliiniga, siis muutub see lõhnade tundmine ja seejuures ise tühja kõhu kannatamine väga raskeks. Lisaks on ka see, et selleks, et kaal ilusasti langeks on vajalik rutiin - samal kellaajal magama, samal ajal trennid, enam-vähem samal ajal toitumine jne jne. Ma meeletult naudin seda rutiini ja mulle see sobib, aga paljud inimesed ei suuda 3 päeva järjest samu toite süüa ning eks mina tahaks ka aeg-ajalt lähedastega väljas söömas käia või sünnipäevadel jne süüa teistega koos, aga siin kohal ongi mõtlemise hetk, et mis on tähtis ning mis on oluline. 
Mina võtan seda praegust aega kui perioodi oma elus. Mul ei jää otseselt midagi tegemata, aga kindlasti nõuab võistlusdieet prioriteetide väga kindlat seadmist ning päris lõpp läheb ikkagi kõigi jaoks raskeks. 
  • Toitumine peab olema mitmekesine ja ükski toiduaine ei tohiks olla välistatud, keelatud või mingil muul moel "halvaks" tembeldatud. Kõik oleneb kogustest! 
Liigne enese piiramine, toidugruppide ning toitainete välja jätmine ei too kunagi kasu. Meie seedesüsteemi tervis on niiiiiiiiiii tähtis ja nii paljud võistlussportlased on hädas seedeprobleemidega. Usun, et ka minu soolesulguse ehmatus ja kogu see läbi elatu oli liigse piiramisega seatud. Ma muutusin liiga mugavaks ning sõin liiga ühekülgset toitu. Inimene on mõeldud kõike sööma ja seejuures soovitangi süüa ka võistlusdieedi ajal KÕIKE! Seehulgas ka magusat jne, sest siis ei ole peale dieedi lõpetamist nii megasid isusid ning ka kõht käib oluliselt paremini läbi. Iga inimene võiks ennast toitumise kohta harida ja vaadata, et kas ta sööb erinevaid mikrotoitaineid sisaldavat toitu ning kindlasti vahetada erinevaid toiduaineid. Ma teen toidu endale mitmeks päevaks, aga vahepalad on üsna tihti erinevad ning ma tõesti annan endast parima, et ka põhitoidukordi mitmekesisena hoida ja õnneks on praeguseks kõik mu kõhuhädad lahenenud. Mul on väga regulaarne nr2-l käimine :D, sest tarbin piisavalt kiudaineid ja vett ning mul tõesti ei ole probleeme ka isudega. Minu ainuke isu on praegu tomatite järele, sest need tulevad oma kasvuhoonest ja vaatavad minuga pidevalt tõtt :D ....neist võiksin küll ennast vist haigeks süüa. 
Toitumine on MEELETULT PALJU seotud meie psühholoogilise tervisega ja kui endale selgeks teha, et miks me mingil hetkel teatud toite ihaldame, miks ei suuda jääda pidama jne...siis see aitab nende probleemidega ka tegeleda. Nagu ikka, siis kõik probleemid saavad alguse meie mõtlemisest ja see käib enesearengu alla, millest olen ka juba eelnevalt siin blogis juttu teinud. 

Ühesõnaga said nüüd minu praegused mõtted kirja ning loodan, et ehk on ka kasu neist mõnel teisel inimesel. Minu lugu on veel kirjutamisel ning peale võistlemist oskaksin kindlasti siia veel palju juurde kirjutada, aga seda see blogi ju ongi - minu teekonna jäädvustus läbi aja :). Praegune seis siis selline. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar