pühapäev, 30. september 2018

Septembrikuu kokkuvõte/ Võistlusdieedi senine kokkuvõte - 26 nädalat dieeti täis


Kuna järgmine postitus tuleb juba Lahti võistluste kohta, siis mõtlesin teha väikese vahekokkuvõtte dieedist ning muidugi ka septembrikuu kokku võtta. 

Septembrikuu kaalulangus kokku (31.aug-30.sept) -3,1kg 
(*kusjuures eelmisel võistlusnädalal, kui trennid kergemad jne langes keskmine kaal nädalaga -1,2kg...keha reageerib puhkusele hästi praegu ikka. Selle nädala alguses lõi kaalu korra taas üles, aga selles oli süüdi see emotsionaalne jama + kogemata soolasin toidu liiga üle. Tänaseks taas see veekaal maas ja prepi madalkaal käes)
Trennid kokku: 19 Ajakulu: 32:45:17 
Põletatud kalorid (mis tegelikult üsna ebatäpsed, sest mul kell ei näita väga õigesti): 7,592 kcal 

Trennid on endiselt samad, et 4 lihastrenni ja üks pikem kardiopäev + BodyBalance, aga eks võistlustega veidi kõikumisi on ja ei jõua nagu kõiki trenne tavapäraselt teha + ei tohigi lihast liigselt valusaks lasta. Poseerimise harjutamine on ka juba omaette trenn olnud :D. 
Kardiot teen hetkel nii, et 15min enne igat lihastrenni ja 20min pärast + siis tund aega pikemal kardio/bodybalance treeningpäeval. 

Nagu ma ka oma insta postituses kirjutasin, siis sain sel nädalal esimest korda elus tunda seda võistlusjärgset meeleolu langust. Neljapäeval oli esimene päev, kus pidevalt nutt peale ei tahtnud tulla ja seda on raske seletada....lihtsalt nagu mingisse auku kukkumine oli. Mul puudus täiesti kontroll oma emotsioonide üle.  Ma olin võistluspäeval ka täielik närvipundar ja kogu see protsess oli nii raske minu jaoks. Ma olen selline inimene, kes naudib rutiini ja mulle ei meeldi ootamatused ja see, et mul ei olnud mingit ettekujutust kogu sellest kremplist, tekitas minus ikka meeletu ärevuse. Praegu kui Lahti võistlusteni on alla nädala jäänud, olen ma nii ärevil, aga seekord heas mõttes. Ma tahan lavale tagasi, ma tahan seekord seda nautida ning pinge on kuidagi täiesti maas. Ma loodan, et bikiinid jõuavad ka "parandusest" õigeks ajaks kenasti tagasi ning R tuleb ka minuga Soome taas kaasa, nii et parim toetusmeeskond on olemas (L)! 

Mingit kohta ma enam võistlustelt ei oota, päriselt ka, sest ma tõesti sain treeneriga vesteldes aru, et mul ei ole hetkel mingit konkurentsi pakkuv vorm. Sinnani oleks veel kerge -5kg vaja langeda + lihasmassi võiks ka rohkem olla, aga selle jaoks improvement season ongi ja ma juba ootan seda 1,5 aastat, et hakata tõsist tööd järgmise hooaja nimel tegema. Esialgselt langesin ka sellest "mõistmisest" auku, sest ma olen juba praegu enda jaoks ikkagi äärmiselt kõhn ja ma ei kujuta ennast ausalt öeldes 60kg-sena ette....kondikubu :D. Aga inimene harjub kõigega ja Tallinna võistlustel sain ma tegelikult oma suurima eesmärgi täidetud - ma sain aru, et tahan selle spordiga edasi tegeleda ning oma aega ning vaeva sellele kulutada. Ja kuigi eelmise postituse all oli kommentaar, et ma ei tohiks ennast veel sportlaseks nimetada, siis mis ma veel olen? Minu arvates tavainimene ei planeeri oma nädalat nädal aega ette, ei tee nui neljaks oma trenne ära, ei kaalu peaaegu igat suhu pandavat toitu ning seejuures käib veel täiskohaga ülikoolis, tööl, hoolitseb vanavanemate ning majapidamise eest ja kasvatab praktiliselt üksinda last = see on pühendumus, higi ja vahel ka pisarad, aga ma olen ja näen ennast sportlasena ning minu jaoks on see KÕIK SEDA VÄÄRT! 

Improvement season plaanid: Selle 1,5 aasta "kasvatamishooaja" jooksul on plaan kaal max 70kgni tagasi lasta ja siis vaja taas 10kg alla saada, et siis tõeliselt lavavormini jõuda. Peale võistlusi on plaanis alustada tagurpidi dieediga ning trennide poolest on mu eesmärk eelkõige neid nautida esialgu ning lasta oma kehal taastuda sellest mitu kuud kestnud ületreeningseisundist. Saada lõpuks tagasi menstruatsioon + juuksed tagasi kasvama ja pähe jääma. Teha ära magistritöö + õpetajana ennast realiseerida ja lastele pühenduda ning jälle see päris inimese tunne tagasi saada, et ma oleksin taas see pidevalt ülienergiline ja naeratav Piret. Eks järgmises kuu kokkuvõttes saan juba kirjutada, et kuidas tagurpidi dieedi algus läinud on. 

Dieedi kokkuvõte tänaseks: 26 nädalat dieeti on täis tiksunud. Selle aja jooksul on keskmine kaal langenud kokku -11,5kg . Kalorid olid dieedi alguses 2400kcal (püsisid seal veidi üle 5 nädala, kusjuures see aeg ma veel kiudaineid ei kontrollinud niimoodi nagu praegu ja tegelik kaloraaž oli seega pigem isegi 2500 kanti). Siis hakkasime langetama ja tänaseks on need siis 1600kcal peal. 

Enne võistlusi süsikate laadimise teeme taas ikkagi dieedikaloraažiga...ehk saan jälle tühja kõhtu kannatada :D, aga EMV-ni on niiiiiiiiii vähe jäänud, nii et pole hullu. Pingutan ära :)! Toidupilte ma ka pole enam väga teinud, sest need on suht igavad....iga päev sama...ei viitsi enam leiutada midagi. Uskumatu mõelda, et mõni inimene sööbki iga päev ainult 1600kcal ja minu jaoks on see surm ja meeletu enesepiiramine juba :D. Aga inimene harjub kõigega. Tulevatel võistluseelsetel nädalatel teen 3 trenni nädalas (2 rasket ja 1 kergem kogu keha) ja muidugi poseerimine + iluprotseduurid ja naha ettevalmistus :). Olen elevil ja annan endast parima!



teisipäev, 25. september 2018

Tallinna lahtised meistrivõistlused - emotsioonid ja mõtted peale elu esimesi võistlusi.



Kuigi elutempo on praegu ülikiire, siis üritan siiski panna kirja need emotsioonid ja mõtted, mis mul nüüd nende kahe võistluse vahel on ning kuidas üldse esimesed võistlused läksid. 
Jäin oma kategoorias viimaseks....jah päris viimaseks. Ütlen ausalt, et olin kõige enam ehk üllatunud. Süüdistasin...või nagu püüdsin ennast süüdistada, sest üritasin leida sellele mingit seletust, et miks nii halvasti läks (minu poolsed "seletused" mida suutsin genereerida): 
Kaal....langes meeletult võistluseelsel nädalal ja ka laadimistega langes kaal järjest edasi, nii et võistluspäeva hommikul oli prepi uus madal kaal 66,8kg (olgu siis öeldud, et esialgu sai eesmärgiks seatud 68kg ja nüüd siis eestikateks tahaks 65kgni jõuda). Nii, et jah....elu parim vorm sai lavale toodud justkui, aga arvestama peab seda, et suurest ärevusest olin ma eelnev öö täiesti magamata + ärkasin neljapäeval meeletu kurguvaluga + palavik....ühesõnaga jäin täiesti haigeks. Reedel võtsin töölt tervisepäeva ja kerget trenni tegema ei läinudki.  See aitas meeletult ja pühapäevaks oli olemine juba enam-vähem. Aga usun, et eks see "pilti" kindlasti mõjutas. Kindlasti pean veel meeletult palju poseerimist ja graatsilisust harjutama ja grimm ebaõnnestus ka täiesti.....lihtsalt tegime valesti ja treener ei osanud ka minu nahatüüpi ette näha ja....ühesõnaga sain Janelt nüüd juhised ja järgmine kord saame kindlasti R-ga paremini hakkama. Bikiinide alaosa ei vasta võistlusnõuetele ja need sain ka taas tänu Jane soovitustele õmbleja juurde saadetud (need on Jane vanad bikiinid) ja nüüd peaks siis 4.oktoobriks kõik korda saama ja saan ikka EMV-l ja Soomes lavale, sest nende bikiinidega....hea, et üldse Tallinnas nüüd lasti. 

Võistlusmeigi tegin ise ja jäin seekord 100% rahule....sai just selline nagu peab ja isegi piisavalt tume põhi sai...jällegi...järgmine kord oskan veel paremini teha sest tean paremini hinnata nüüd grimmi tumedust. 

Kui ei ole kaotajaid, siis ei ole ka võitjaid ja eks nüüd saabki ainult paremini minna. 
Minu jaoks on suurim VÕIT see, et ma ennast sinna lavale vedasin....ja teate...ma tõesti suutsin isegi poolt sellest ajast nagu päriselt nautida ja enne lavale minekut tundsin ennast ka nii hästi....nii vabalt...nii õnnelikuna, kuigi teadsin juba, et grimm pekkis on :D. 

ÜHESÕNAGA, sain ma kinnitust, et lavale suudan ma ennast vedada ja ei löö põnnama ja KÕIK muu selle spordi puhul on juba....olenevad asjaolud. ISEENNAST ma võitsin 1000x.....kui vaid teada kui suure tee ma tegelikult käinud olen ja kui palju inimesena selle teekonna jooksul arenenud....oh jah. 

Kohe peale võistlusi siirdusin ööbimiskohta (mis muide oli imeilus) ruttu grimmi maha pesema, sest tundsin ennast nii kehvasti selles ja lisaks olid väga väga segased tunded ka viimase koha osas. Tundsin, et OLEN KÕIKI ALT VEDANUD! Ikka meeletult süüdistasin ennast....vihaga hõõrusin seda grimmi maha ja seeläbi justkui puhastusin sellest enesehaletsusest ja pärast oli palju parem juba olla ja grimm tuli ka hästi maha selle ränga hõõrumise peale :D. 

Peale võistlusi käisime Rataskaevu 16 restoranis R sünnipäeva tähistamas ja sealne toit oli IMELINE! Võtsin põdraliha ja sinihallitusjuustukoogi, aga maitsesin ka R veist ja šokolaadi kooki ja saiavormi võtsime ka kahe peale + pudel veini. Vein hakkas megalt pähe....pole ju mingi 8 kuud alkot tarbinud. Toit oli imeline (PS! LAUA peab sinna varakult kinni panema!). Kusjuures...kaal oli järgmine päev täpselt sama, mis võistlushommikul...ja pilt oli palju parem isegi #pingelangus, sest võistluspäeval olin ikka suht närvihaige selle bikiinide jama pärast. Võistlustele eelnes 2 päeva süsikate laadimist. Kalorid samad 1700, aga süsikad kõrgemad ja valgud ja rasvad all. Võistluspäeval sõin kõike suht...nagu selliseid magusamaid asju nagu sefiirikorvikesed, mille Saialille pagariärist kaasa ostsin, ühe kaneelirulli jne...vett ei piiranud...kõike võtsin normaalselt. Peaasi, et halb ei hakkaks, laval ära ei minestaks ja kõhtu punni ei sööks :D.

Alkot ma ikka ei kannata....mulle ei meeldi see tunne, mis tekib ja lihtsalt ei taha. Ülesüüa ma ka ei suuda, enne hakkab vastu see liigne täidlus + hiljem seedeprobleemid. Esmaspäeval, eile, peale jalatrenni käisime R-ga veel KOLMES TILLIS Aparaaditehases. Tahtsin pitsat proovida sealt lõpuks, aga esmaspäeviti nad seda ei tee....ja need bao asjad...ikka jumala mõtetud. Liigne hype koht, milles pettusin päris korralikult.  Mingeid õgimishoogusid mul endiselt ei ole ja kuidagi...ma hindan nagu seda head enesetunnet rohkem, mis normaalse toiduga on ning lisaks on kahjuks enamus toidukohti ikkagi pettumuse valmistanud. On ka häid leide (nagu see Rataskaev), aga ka siis jään mõistuse piiridesse, sest mulle ei meeldi see ülesöönu tunne ja ma ei tea...lihtsalt ei ole enam vist neid sisemisi probleeme, mida endale "sisse süüa". 

Mis edasi?
Ma ei hakka üldse tagasi ajama, et raske ei ole. 1700kcal süüa on minu jaoks vähe ja kõht on pidevalt tühi. Eriti raske on see enne võistlusi laadimine, sest süsikad ei hoia kõhtu täis ja kaovad nagu tühja auku. Ka päev enne võistlusi nutsin veidi isegi, sest kõht oli nii tühi lihtsalt + mega pinge ja ootusärevus võistluste pärast....R sai jälle veidi lohutada mind ja näha seda tumedamat poolt kogu selle võistlemise juures. Eks neid "kõrvalnähte" on veel mentaalse poole pealt, aga seda teavadki kõik, kes võistlusdieeti reaalselt läbinud on...ehk kunagi kirjutan nendest asjadest pikemalt, mis näljaga kaasas käivad. 
Tänasest on treeneri korralduste kohaselt kaloraaž 1600 peal (kardiot tõstsime siin juba 2 nädalat tagasi vist, et nüüd teen peale igat lihastrenni 20min (enne oli 15 min)) ja siirdun nüüd siis taas trenni peale pikka tööpäeva...eile oli ka väga raske ja pikk päev ja olen tegelikult 3 päeva juba magamata, aga...ehk see nv saab veidi puhata kui nädala sees tubli olen. Püüame siis vormi edasi viia ning eestikateks siis midagi paremat juba näidata. Ootused on kõrged - mitte jääda viimaseks :D. Aga kui ka jään...siis lihtsalt püüan paremini ja töö käib edasi ning eks pean mingi hetk ka treeneriga oma unistusi vist täpsemalt arutama...et kas need üldse on reaalsed või peaksin muu ala peale liikuma. 
Elustiil on mul nagunii juba jäädavalt muutunud selle 3 aastaga. Nii palju oleks tegelikult veel kirjutada, aga ehk kunagi jõuab veel täpsemalt...kui on küsimusi, siis küsige julgesti ikka ;)! 

pühapäev, 9. september 2018

Augustikuu kokkuvõte - viimane postitus enne võistlusi!

Esimese võistluseni on jäänud vaid 2 nädalat. Aeg läheb meeletult kiiresti ja mul on praegu peaaegu null vaba aega. Alustasin ametlikult tööga 21.augustil ja kohe läks väga kiireks. Koosolekud, lapsevanematega suhtlus, klassi valmis panek jne jne.... Sinna juurde siis muidugi enda lapsega tegelemine, kodus remont (lõpuks sain endale II korrusele ka WC ja dušši ning korraliku soojustuse ja loodan, et see talv siis lapsel soojem pesus käia ning üleüldse elu mugavam), lemmikloomad ja muidugi võistlusteks valmistumine. 
Iga mu minut on praegu välja planeeritud ja ma ei hakka üldse mingit kangelast siin mängima ja ütlen ausalt, et väga väga raske on. Seepärast ütlengi, et see blogi on kindlasti viimane koht kuhu kirjutada jõuan praegu, aga püüan seda siiski teha. Eelmise nädala alguses olin lõpuks koju jõudes nii väsinud, et oleks ainult nutta tahtnud...aga seda ka teha ei saa, sest lapsega on vaja õppida ja elu vajab elamist ning kohustused täitmist. 

Kuna järgmine postitus on juba peale võistlusi, siis tahtsin ikkagi augusti ka kokku võtta. 

Kaalulanguseks tuli (augusti)kuu peale -2,6kg. Treeningud oleme jätnud samaks (ei ole kardiot tõstnud jne, nii et kui need huvitavad, siis vaadake eelmisest kuukokkuvõtte postitusest. 
Tänaseks päevaks olen saavutanud oma eesmärk lavakaalu, aga me/mina tahan paremat, nii et töö käib täisjõus edasi. Ma ei ole sellega rahul ja neid päevi, kus tunnen, et valmis olen....neid on praegu väga harva. Pigem on valdav tunne, et ma ei saagi kunagi valmis. Ma polegi kunagi piisavalt hea. 

Käisin ka võistlusvormi jäädvustamas Mihkel Leisi juures (pildid tehtud 25.august). Oleks tahtnud hiljem tegelikult, sest ma ei ole sealse/selle vormiga üldse rahul. Sattus veel selline päev ka, kus olin veest paistes ja lisaks olin kaamera ees liiga krampis. Emotsionaalselt olid ka need päevad kuidagi sellised....halvad. Ja eks see tunnetega ongi praegu...nagu ameerika mäed. 
Silmist paistab uhkus, sees on palju segasemad tunded :/
Igatahes...ma ei hakka pikalt rääkima. Ma pürgin oma unistuste poole. Ma täidan oma viimase kolme aasta unistuse ja kuigi praegu on meeletult raske, siis ma saan kõigega hakkama ülihästi tegelikult. Iseasi,,,,mis minust endast lõpuks alles jääb. Ma annan tööl 110%, sest ma meeletult armastan seda mida teen. Ma püüan anda ka lähedastele kõik, kuigi jah....R kannatab selle all kahjuks kõige rohkem ja meie ühist aega on praegu ülivähe....aga ta on ülikannatlik ja ma loodan, et me elame selle raskema perioodi üle. Ta elab mulle nii vapralt kaasa ja talub mu tusatujusid....imeline mees. 
Siis lihtsalt teate, et kuhu ma "kadunud" olen. Püüan ellu jääda ja eks peale võistlusi läheb praktika + magistritöö möll edasi + täiskohaga õpetaja töö + kulturism, aga kui veidi rohkem süüa saab....siis on kergem selle kõigega toime tulla. Mingeid megaisusid mul siiani pole...tahaks banaani lihtsalt pudru peale jälle panna. 
PS! Kalorid hetkel siis 1700kcal peal...kui vaja...langetame neid veel, kuigi ka see kalorsus on minu jaoks juba väga madal ikka, sest mul on väga füüsiliselt rasked päevad ikkagi enamjaolt. Kui midagi täpsemalt teada tahate, siis küsige ikka eks ;)!