pühapäev, 11. november 2018

Oktoobrikuu kokkuvõte/ Kas ma olen alati peenike olnud? / 1 kuu võistlustest möödas - tagurpidi dieedi update!

Pildil näha ka XO Tartu Kana Pita ja Vegan pitsa (millele kana palusin lisada :D), mis olid mõlemad ÜLI ÜLI HEAD! Nii, et Tartus soovitan seda kohta soojalt! Kindlasti tahaks kunagi ka nende burgerid ära proovida. Lisaks oli seal väga hea ja odav kohv ;). 

Okotoobrikuu saan üsna kergesti kokku võtta. Treeningud olid mõjutatud võistlustest ja seetõttu sellist päris tavapärast rutiini ei olnud. Peale võistlusi tegin taastuvaid trenne. Raskused hoidsin puhkenädala (deload) ja tavapärase raskema nädala vahepeal. Kuulasin oma keha ning proovisin uusi harjutusi - tegin trenni fun ja stressi maandamise jaoks, mitte sihtotstarbeliselt/ tulemusele suunatult. Mingit lihas niikuinii sel perioodil ei kasvata ning samas ei olnud enam eesmärgiks ka kaalu alandada. 
Trenne tegin ikka 5x nädalas - 4 lihastrenni ja üks pikem kardio+bodybalance treeningpäev. Peale võistlusi on hea tegelikult oma tavapärast rutiini jätkata, mitte hakata kõike järsku muutma. Keha on koormusega harjunud ja koormust peab vähendama järk-järgult. Lisaks võtan mina endiselt trenni kui preemiat. Mul on siiani meeles kui peale operatsiooni ma oleks KÕIK andnud, et saaks vaid taas trenni....et saaks enda pingeid maandada ja saalis möllata. Ma tõesti naudin seda ja ei võta seda mitte kunagi enesestmõistetavalt. Mul on kaks töötavat kätt ja jalga ning ma kavatsen neid ka jätkuvalt kasutada. 

Selle postitusega ootasin ka seetõttu, et tahtis kirjutada, et kuidas on möödunud esimene kuu peale võistlusi. Olin makrodes üsna kinni alguses ja isegi liiga range endaga. Jah, käisin ka puhkamas (perega SPAS), aga ütlen ausalt, et mul on ikka väga raske ennast päris vabaks lasta. Ma ei usu, et ma kunagi saan enam toitu sama pilguga vaatama, sest ma lihtsalt tean sellest kõigest juba liiga palju, nii et isegi kui mul on selline "söö mida tahad päev", siis tegelikult on mul alati ettekujutus, et palju ma umbes tarbin. Ma näen toitu kui valgud, rasvad, süsivesikud :D. Mõnes mõttes on see nii hea, sest siis suudangi sellist tasakaalustatud toitu süüa igapäevaselt ilma, et kõike kaaluma peaks. 
Üks hetk otsustasin, et nüüd aitab ja võtsin treeneri nõu kuulda. Sõin neli päeva pooleldi trackides, pooleldi tunde järgi süües ja need päevad olid lihtsalt NIIIIII VAJALIKUD! Kaal ei tõusnud peaagu üldse selle tulemusena, aga energiat oli rohkem ja eelkõige sai mu VAIM PUHATA. Sain endale lubada vanaema tehtud õunakooki ja sushi õhtut kallimaga. 
Mul on praegu väga väga raske periood - magistritööga peaks hakkama tegelema, aga olen valmis jõudnud vaid projekti; ülikoolis sain ühe ainega ühele poole (kodutööd esitatud, aga hindeid veel ei tea), aga diplomipraktika on käimas ja on vaja suures koguses näidistunde läbi viia lisaks täiskohaga (+väike lisakoormus) õpetajaks olemisele. Tihti jõuan alles hilja koju (peale tööpäeva + trenn) ja ütlen ausalt, et olen ka vahest peale lapse magama panemist lihtsalt nutnud....lihtsalt pingest nutnud...väsimusest nutnud. Aga need "vabamad päevad" olid toredad, sest jõudsin rohkem ja samas polnud koju tulles suurt hulka nõusid pesta, sest ei pidanud karpidega toitu kaasa vedama. 
Sain kõik oma isud täis söödud ja siis tundsingi peale nelja sellist päeva, et ei taha enam komme proovida...ei taha enam mingeid saiakesi proovida (jah, mul on see "tahan kõike proovida" haigus. Ma söön maitseelamuse saamiseks -kui mingi asi pole "makrosid väärt", siis jätan pooleli ja piirdungi vaid selle proovi ampsuga :D). Mulle tegelikult tõesti meeldib see makrode lugemine ja eks aitab kaasa ka see, et iga nädalaga rohkem süüa saan. Nüüd tunnen järjest rohkem, et polegi mõtet midagi "makrode välist" himustada, sest kõik isud saab kenasti täidetud ja kaloraaži sisse arvestada. 

Ma ei ole enam kunagi päris tavapärase söömisega, aga peale neid päevi tundsin, et ma suudan süüa normaalselt ja seda isegi peale nii pikaajalist dieeti. Ma ei söönud mitte ükski kord nendel päevadel "üle". Sõin nii, et hea oli olla ja kui vastu hakkas või kõht täis sai, siis võtsin mõistusega ja lõpetasin söömise. Need päevad kaotasid minus lõplikult hirmu selle ees, et mis siis küll saab kui ma endale rohkem vabadust luban. Kuuled ju ikka neid jutte, et kuidas kulturistid ennast lõhki on söönud jne ja eks mul on ka olnud neid jubedaid patupäevi peale eelmisi dieete, kus sõingi nii palju, et tahtsin oksendada, sest nii raske ja halb oli olla (NB! Ma pole kunagi oksendanud toitu välja, aga see tunne oli neil hetkedel selline), aga peale seda dieeti on KÕIK teistmoodi. 

See annab mulle taas tunnistust, et ma pole enam see Piret, kes olin enne operatsiooni...enne seda kõike. Eneseareng on olnud tohutu ja mul on selle üle ainult hea meel. Eks pean lihtsalt õppima ennast rohkem usaldama :). 

Kaaluvahe on nendel piltidel 25kg

Minult on nii palju küsitud, et kas ma olen alati peenike olnud....see pilt siin üleval tõestab, et ei ole. Mul ei ole head geneetikat. Kui ma ennast "käest ära lasen", siis on lisakilod väga kerged tulema - nagu peaaegu kõigil inimestel. 
(PS! 16.aprill tehtud pildil olen juba 1 kuu makrosid lugenud ja uue elustiiliga algust teinud...enne oli pilt veel pehmem) 
Ma kaotasin/võtsin juurde seda sama kümmet kilo mitmed aastad. Kui inimene ei tegele oma sees olevate deemonitega, siis ei tulegi kunagi püsivaid muutusi + tänapäeva maailmas ei saa me lihtsalt päris suvalt kõike süüa. Toitu on liigses külluses ning mingit teadlikust peab lihtsalt omama ja minu jaoks tulid muutused alles siis kui sain lõpuks teadlikumaks. Kaaluga olin enne seda "hädas" olnud alates 13. rluaastast, kui hakkas see naiseks sirgumine ning hormoonide ja keha muutus + liikusin vähem = ei elanud enam peale kooli ratta seljas ning mänguväljakul. Nii, et jah....ma tean, mis tunne on olla suurem ja see on minu jaoks ka kogu selle fitness teekonna oluliselt pikemaks teinud. Inimene, kes saab hakata kohe lihast kasvatama ja pole kunagi ülekaaluline olnud - temal ei ole naha tagasitõmbamisega probleeme ja ta ei pea kulutama ka dieedile nii pikkasid perioode nagu mina seda teinud olen. Lisaks on minu teekonda mõjutanud ka operatsioon, millest olen ka juba enne blogis rääkinud (PS! Kui "minu teekond" rohkem huvi pakkub, siis siin blogis seda kajastanud olengi). 
Lisaks mainin ära, et ma tõesti ei pea ennast peenikeseks. Minust on palju kribumaid inimesi....olen nüüd enda jaoks tavaline. Ehk hea valgusega on veidi isegi näha, et teen trenni :D, aga ega tavainimene mind igapäevaselt tavariietes nähes ei arvaks küll, et ma sellist elustiili pean. 

Minu kehakuvand on tõsiselt mõjutada saanud sellest fitness maailmast, aga selle osas tunnen ka, et jõuan iga päevaga paremasse kohta. Jah...ma ei ole enam nii "kuiv" kui olin laval, aga ma enam ei ole endaga nii kuri ka. Püüangi keskenduda muule ja väärtustada seda paremat enesetunnet mis iga päevaga tekib. Eks see ole ka protsess, aga mul on hea meel, et ma enam "põrsast" peeglist ei näe....see peale võistlus esimesed 2 nädalat olid ikka mentaalselt väga rasked ja väga haiglased nüüd tagasi vaadates, aga eks see käib selle kõigega kaasas. Mul lihtsalt hea meel, et mu "reaalsustaju" hakkab tagasi tulema ja minapilt pigem ikkagi muutub positiivsemaks. 

Igatahes...keskmine kaal võrreldes Eestikate võistlusnädala kaaluga on tänaseks suurenenud vaid 2kg võrra ja kui võtta täpselt võistlushommiku vs tänane kaal, siis on juures 2,4kg. Kaloraaž 2100kcal peal. 
See nädal olen makrodest 95% kinni pidanud ja seetõttu peaks praegune kaal selline niiöelda suht päris kaal olema. Eks püüangi nüüd edaspidi ikkagi järjest kaloraaži tõsta ja selle jaoks ongi vaja olla järjepidev. Eks neid niisama vabasid päevi tuleb teatud üritustega nagunii. 

Tunnen iga päevaga, et mul on rohkem energiat. Et olen rõõmsam ja teotahtelisem ning saan oma ülesannetega hakkama. Eks vääääääääga pikk tee on veel minna taastumise suunas, aga iga nädalaga saan veidi rohkem süüa ja söök on ikka väga suur osa taastumisest. Lisaks püüan ka piisavalt magada, aga praeguse elu tempo juures on see väga raske ning lisaks on ka stress meeletu. Aga kui see õppeaasta saab läbi....kui ma saan oma magistrikraadi kätte...ahhh...ma ei jõua seda ära oodata. See kõik on seda vaeva väärt ja ma lihtsalt püüan vastu pidada ja loodan, et selle pinge all lusikat nurka ei viska enne :(. Loodan kunagi ka menstruatsiooni tagasi saada ja eks kõige kauem lähebki sellega, et hormoonid jälle paika loksuks. Eks praegu veel igati pidi selline...habras aeg. 

Kui Teil on küsimusi, siis ikka küsige julgesti. Järgmises kuukokkuvõttes kirjutan juba täpsemalt uuest treeningkavast, mida praeguseks juba üks täisnädal tehtud ka...olen ülirahul enda muudatustega, mille treener sobivaks kiitis ja usun, et 2020 aasta vorm saab olema kindlasti parem! ;)

Päikest ja nautige seda jõulude lähenemise aega!