laupäev, 26. jaanuar 2019

Oma keha muutumisega leppimine peale "elu parim vorm" saavutamist.

Mul on olnud äärmiselt kiire ja on ka praegu ja seetõttu pole ma ammu jõudnud blogis kirjutada. Olen vahepeal isegi alustanud postituse tegemist, aga pole kuidagi olnud seda tunnet. Samas on peas pidevalt mõtteid, mida tegelikult jagada tahaksin, aga vahel on raske ennast väljendada. Tahtsin Teiega jagada oma teekonda siiani ja veidi rääkida sellest, millega vahepeal tegelenud olen.

Päev pärast EMOS käiku, kus olin
juba mega hirmul, et äkki pean
pimesoole operatsioonile minema.
Õnneks ikkagi valehäire..aga valud
olid meeletud. 
Võin öelda, et stress on endiselt väga laes. Magistritöö tegelikult edeneb, aga diplomipraktika, pühadeaeg ning muud eraelu asjad, lõid vahepeal pea peal ikka korralikult kokku. Ma tunnistan ausalt, et ma olen töönarkomaan ja ma ei oskagi lihtsalt olla. Ma pean ennast teadlikult sundima puhkama ja mitte koguaeg midagi tegema. Mul ei ole raske lihtsalt koduse toimetamisega ka 10 000+ sammu täis teha....koguaeg on ju midagi teha, koristada, foodprep, loomade eest hoolitsemine, lapse eest hoolitsemine jne jne. Aga vahel on vaja LIHTSALT OLLA...lihtsalt lebada. Seetõttu olen ka päris palju siin haige olnud ja tegelikult ei mäletagi, kuna viimati nii tihti oleksin haige olnud. Kindlasti on oma osa stressil ning ka töökeskkonnal. Laste seas olles on ikka haigused kerged külge hakkama.

Ka praegu maadlen tugeva nohuga ja vahel on parem, vahel halvem enesetunne seetõttu. Teate ju isegi...kui selline tugev nohu, siis ikka selline pea paks tunne ja nagu veidi uimasust.

Selles postituses tahtsin tegelikult eelkõige rääkida oma minapildi arengust. Tänaseks on võistlemisest möödas juba peaaegu 4 kuud ja saan alles nüüd öelda, et olen saanud oma peas taas asjad rohkem jonksu. Ma ei vihka enam seda Piretit, kes mulle peeglist otsa vaatab ja ma saan aru, et seda on ehk raske mõista, aga ma reaalselt arvasin peale võistlemist, et ma olen ikka paks. Kindlasti oli suureks mõjutajaks ka võistlustel saadud tulemus ja teiste arvamus, et ikkagi pehme jne. See ongi tegelikult reaalsus. Saan ju ka praegu aru, et ma tegelikult ei saavutanudki võistlusvormi ja jalad jäid ikka väga pehmeks ja lisaks oli mul ka endiselt liiga vähe lihasmassi (just alakehas)...on ka praegu, aga töö ju käib.
Kui sa veedad üle poole aasta ennast iga päev peeglist vaadates ja ajades taga seda lavavormi...kritiseerides iga cm oma kehal, siis järsku ümber lülituda "Ma olen nii rahul! Vau, kõik on nii kena! Ja...sa oled super ilus ja la lala. " No see ei käi nii kergesti ja olen praeguseks selle endale ka andestanud.
 Lisaks on hormonaalselt ikka aju ning keha vääääääga sassis peale nii pikalt defitsiidis olemist. Oma keha väärastunult nägemine (düsmorfia) on peale võistlemist ikka väga väga levinud ja vahepeal oli mul tunne, et ma ei suudagi kunagi enam õnnelik olla oma nahas, kuigi ma tean ju realistlikult ja nagu ajuga mõeldes, et ma olen tavainimese kohta täiesti normaalses vormis.


Mida ma siis tegin? Kuidas see "normaliseerumine" minu jaoks tuli? 
SUUR JA TEADLIK TÖÖ ISEENDAGA....IGA JUMALA PÄEV (ja jätkub siiani)! Ma hakkasin kirjutama IGA PÄEV (lisaks kolmele asjale, mille eest tänulik olen) kolm asja, mida enda juures armastan. Iga kord kui ma peeglist vaadates hakkasin ennast kritiseerima, tegin ma ennast sellest teadlikuks ja muutsin need sõnad ümber "Rõvedad pekirullid -> minu kaunis nahk"- jah...sest see nagu tegelikult on ka nahk, aga väärastunud arusaamad tahtsid peas kohe kõike "üleliigset" pekiks tembeldada. Ja nii iga asja kohta.

Nüüd olen kuu aega suutnud juba endaga paremat suhet hoida. Ma naeratan endale ja olen päriselt ka oma edusammude üle uhke. Ma näen, kuhu ma oma raske tööga jõuda võin ja samas....krt ma olen juba praegu nii tubli ja rahul. Ma reaalselt oleks täna BodyBalancis nutma peaaegu hakanud meditatsiooni ajal, sest ma olen nii kuradi tänulik oma kehale, et ma saan treenida, et ma saan oma unistuste poole püüelda, et ma saan teha tööd, mida armastan, et ma saan olla oma lapsega koos ja, et mu keha kõigele nendele raskustele vastu on pidanud!
Prepi raskematel aegadel lubasin ma ka endale, et ma hoolitsen oma keha eest. Ma tõesti olen andnud talle ka puhkust ja lasen tal taastuda, nii et kuigi ma vahepeal siin pühade ajal kardioga täiega üle panin, sest kartsin nii meeletult seda kaalutõusu, siis praegu hoian pigem suhtumist, et ma ei toitu nagu viimane sit**ea ja pingutan trennides, aga kui mu keha tõesti vajab seda lisakaalu veel, siis olgu pealegi.

Kindlasti on suureks abiks olnud ka suuremad elumuutused. Teen nüüdseks elus kõike seda, mida mina tahan ja püüan enda vastu väga aus olla. Vaid selliselt olen võimeline jätkuvalt arenema enesearengu vallas. Kui olla pidevalt oma valikute osas ebakindel, siis polegi võimalik stabiilsust ja hingerahu leida ning hingerahu on kõige muu alus.


Selle postituse point on tegelikult see, et peale "elu parima vormi" saavutamist ongi täiesti normaalne, et selle järel on teistpidi muutuva kehaga leppimine väga raske ja see raskus on TÄIESTI NORMAALNE (PS! Link YouTube videole, kus üks võistleja räägib väga arusaadavalt, et miks tema näiteks enam ei soovigi võistelda, et just see pärast hea kehakuvandi taastamine on väga raske)! 

Ma korrutan endale pidevalt, et ilma kehakaalu lisamata pole ka muudatused võimalikud ja kui pole muudatusi, siis pole ka arengut ja ilma arenguta....miks ma seda siis üldse teen? Lisaks olen ma nüüd targem ja järgmine hooaeg enda vastu ka lahkem - ajuvärgi paika loksumine võtabki kaua aega! Anna endast lihtsalt parim ja kasutad neid "eneseabi" võtteid (tänulikkus, päeviku pidamine, meditatsioon, reflekteerimine), et seda toetada, aga ausalt on suuuuuuur osa ka lihtsalt AJAL.
Kehale on vaja anda aega, et hormoonid saaksid normaliseeruda ja selline normaalne mõtlemine oleks üldse võimalik. Väga palju uut infot olen saanud ka sellest PODCASTIST.

Igatahes tahtsin lihtsalt selle teema veidi pikemalt lahti kirjutada ning eks kuu lõpus püüan kuu kokkuvõtetega ka järjele saada. Jätkan taastumist, ehitamist ja tahangi öelda, et meil kõigil on omad arengukohad ning kõige tähtsam ongi lihtsalt enda omi märgata ja nendega tegeleda. Fakt on see, et rahulolu iseendaga, oma eluga, oma valikutega, saab tulla vaid sinu enda seest! Ma olen viimaste aastatega nii palju õppinud ja olen selle kõige eest nii tänulik. Õppimine jätkub..töö iseendaga jätkub...iga jumala päev!